RUSSALKA
| Laeva andmed | |
|---|---|
 RUSSALKA Tallinna sadamas | |
| Nimi: | RUSSALKA |
| Lipp: | Venemaa |
| Kodusadam: | Sankt-Peterburg |
| Ehitusaasta: | 1867 |
| Ehituskoht: | Peterburi Admiraliteedi Laevatehas |
| Tüüp: | rannakaitse soomuslaev |
| Sõsarlaevad: | MONITOR, TŠARODEIKA |
| Õnnetused: | hukkus 7. septembril 1893 (vana kalendri järgi) |
| Maksimaalne pikkus: | 62,3 m |
| Maksimaalne laius: | 12,8 m |
| Süvis: | 3,3 m |
| Parda kõrgus: | 78 cm |
| Kiirus: | 9 sõlme |
| Kere materjal: | teras |
| Käiturid: | 2 aurumasinat |
| Laevapere: | kokku 177 meremeest |
| Ohvitsere: | 11 (koos komandöriga) |
| Relvastus: | 2 pööratavat suurtükitorni, kummaski kaks 229 millimeetrise kaliibriga suurtükki; kokku 4 kiirlaskesuurtükki 87 mm kaliibriga, paariviisi suurtükitornide lael |
RUSSALKA oli Venemaa keisririigi mereväe rannakaitse soomuslaev aastail 1867—1893.
1893. aasta 7. september oli Balti laevastiku suurtükiväe õppesalga ajaloos erakordselt õnnetu päev. Just selle päeva hommikul asusid Revali sadamast Soome lahte ületavale merereisile kaks sõjalaeva: rannakaitse soomuslaev RUSSALKA koos oluliselt väiksema suurtükipaadiga TUTŠA. Suvised õppused olid lõppenud ning vastavalt Admiraliteedi korraldusele tuli mõlemal sõjalaeval suunduda esmalt lsingforssi (tänapäevane Helsingi) ning sealt skääridevahelist mereteed kaudu Soome lahe idaosas paiknevasse Björkösse (tänapäevane Primorsk). Eelseisvas merereisis ei olnud midagi erakordset, pigem oli see rutiin, erakordselt halvad olid vaid ilmastikutingimused. Avamerel puhus tugev edelatuul, mis kaldast kaugenedes järjest jõudu kogus. Soome lõunarannikul, Helsingforsi sadamas, küündis tuule kiirus 20 meetrini sekundis. Soome lahe keskosas, REVALSTEINI tulelaevast möödudes lisandus tugevale tuulele veel vihm, mis nähtavuse sel määral rikkus, et algselt koos sõitma pidanud laevad teineteise silmist kaotasid. Sõit kõrges tagantlaines pani madalapardalise soomuslaeva kõvasti rulluma ning vett tekile võtma. Puitkilbid lahtiste tekiluukide sulgemiseks olid maha ununenud Kroonlinna ladudesse ning RUSSALKA ei olnud enam merekindel. Vajalikul määral tegus ei olnud ka põdura tervisega komandör Jeniš, kes lõi ilmselt kartma halvasti rooli kuulava soomuslaeva juhtimist läbi Sveaborgi ja Sandhami lahutava kitsa Kustaanmiekka väina. Tugeva marutuule ja kõrge tagantlaine tingimustes ei oleks saanud läbida ohtlikku kohta väikese käiguga, vaid ainult täie kiirusega. Ilmselt sai komandör Soome lahe keskossa jõudes aru eelseisva riski suurusest ja võttis saatusliku hilinemisega vastu ebaõige otsuse – pöörduda Tallinna lahele tagasi. Võimalikult ohutuks tagasipöördeks oodati suurte lainete möödudes kaht-kolme väiksemat ning keerati rool täiskäiguga sõites paremasse poordi, et ehk läheb õnneks? Aga ei läinud! Pöörde lõppfaasis murdis vastaskursile jõudvale soomuslaevale eest-paremalt küljelt sisse võimas lainemurd, lükkas avameresõiduks kõlbmatu laeva nii sügavasse kreeni, et alus püstuvuse kaotas, ümber läks ja põhja püsti keeras. Selles asendis kukkusid mõlemad hiigelsuurtükitornid oma pesadest välja ning mereveel oli sealtkaudu vaba sissepääs laeva. Inertsiga edasi liikuva laeva kere pöördus pealisehituste takistuse mõjul ninaga allapoole ning rammis peaaegu vertikaalses asendis kogu raskusega ning veel pöörlevate sõukruvide tõukel mürsuna merepõhja. Peaaegu 63 meetri pikkuse sõjalaeva esimene pool tungis 30 meetri pikkuselt graniitkaljude vahelisse pehmesse mutta. Veepinna poole jäi peaaegu püstiasendis vaatama laeva 33 meetri pikkune tagaosa. Mõne hetke pärast valitses sügavusse vajunud laeval surmavaikus, sest kogu meeskond uppus minutitega. RUSSALKA prototüübiks sai rootslasest laevaehitaja John Ericssoni konstrueeritud ennenägematu, erakordselt madala parda ja pööratava suurtükitorniga sõjalaev MONITOR, mis 1862. aasta jaanuaris vette lasti, sama aasta märtsis Ameerika kodusõjas osales ning 31. detsembril Atlandi ookeani uppus. Uuetüübiline sõjalaev köitis tähelepanu paljudes mereriikides, kus lõpetati puidust sõjalaevade ehitus ning mindi ameeriklaste eeskujul üle uut tüüpi madalapardaliste soomuslaevade ehitamisele. Litsentsi seda tüüpi laevade ehitamiseks ostis ka Venemaa Mereministeerium ning esimene kahe pöördtorniga soomuslaev RUSSALKA lasti Peterburi Admiraliteedi laevatehases vette juba 1867. aastal. Uue sõjalaeva pikkuseks sai 62,3 meetrit ning laiuseks 12,8 meetrit, vabaparda kõrgus küündis 78 sentimeetrini, laeva süvis ulatus 3,3 meetrini ning kahe aurumasina koguvõimsus küündis 705 hobujõuni. Kahe sõukruvi tõukel arendas RUSSALKA kiirust 9 sõlme, tähelepanuvääne oli laeva tulejõud. Kaks pööratavat suurtükitorni sisaldasid kumbki kaht siledaraudset 229 millimeetrise kaliibriga suurtükki, mõlema torni katusel oli kaks 87 mm kaliibriga suurtükki ning soomuslaeva tekil veel kolm 37 mm Hotchkiss suurtükki. Sõjalaeva meeskond koosnes koos komandöriga 11 ohvitserist ja 166 alamväelasest, kellest 6 olid Eesti ja Liivimaa alamad. Enne viimasele reisile minekut peeti soomuslaeva meeskonnale Tallinnas Ahtri tänaval praegugi veel töötavas Püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna katedraal-kirikus jumalateenistus. Suhteliselt lühikesel merereisil hukkunud soomuslaev jäi kadunuks 110 aastaks, enne kui Eesti Meremuuseumi uurimislaev MARE selle 2003. aasta 22. juulil lõpuks leidis. Ebatavaline on kahe omavahel lähedase sõjalaeva MONITORI ja RUSSALKA saatus. Mõlemad hukkunud laevad leiti 111 ja 110 aasta möödumisel hukust ühest ja samast sügavusest, 75 ja 74 meetrit, üks Atlandi ookeani vetest, teine Soome lahest. Kui RUSSALKAL hukkus 177 meremeest, siis MONITORIL vaid kuusteist 62-st. MONITORI vrakk on riikliku kaitse ja uurijate tähelepanu all, RUSSALKA ei ole ära teeninud ei üht ega teist.
Galerii
RUSSALKA Sandviki dokis
RUSSALKA uppumise 5 staadiumit: a) soomuslaeva külgvaade reisil; b) soomuslaeva kaadumine; c) RUSSALKA ümberpöördumine; d) RUSSALKA uppumine nina ees; e) RUSSALKA vrakk mere põhjas, mastaabiks monument Kadrioru rannas
Roman Matkiewiczi joonis RUSSALKAst
Roman Matkiewiczi joonis RUSSALKA vrakist
Artikli autor: Vello Mäss
