SULEV (torpeedopaat)

Laeva andmed
Torpeedopaat SULEV 1920ndatel
Nimi:	A 32 (1916-1924) SULEW (1924-1928) SULEV (1928-1940) AMETIST (1940-1955)
Ehitusaasta:	1915
Ehituskoht:	Elbing, Saksamaa
Ehitaja:	Schichau tehas
Tüüp:	Väike torpeedopaat
Klass:	A II
Sõsarlaevad:	A26 – A49
Vette lastud:	15. juuli 1916
Kasutusest eemaldatud:	1955
Staatus:	lammutatud
Maksimaalne pikkus:	50,15 m
Maksimaalne laius:	5,32 m
Süvis:	2,34 m
Mass-veeväljasurve:	286 t
Kiirus:	26,36 sõlme
Sõidukaugus:	975 miili 19-sõlmelise kiirusega
Kere materjal:	teras
Peamasin:	*1 õliküttega veetorukatel Normand *1 hammasratasülekandega auruturbiin võimusega 3500 hj
Käiturid:	Üks 1,88 m diameetriga sõukruvi
Kütusetankid:	53,2 t naftat
Laevapere:	37 meest
Relvastus:	*2 x 8.8 cm SK L/30 *1 kuulipilduja *1 x 450 mm torpeedoaparaat * 10 miini

Ajalugu

• 1914. aasta sügisest alates ehitati Saksamaal, Bremenis Vulcani laevatehases 25-laevaline seeria väikesi torpeedopaate. Laevad pidid tegutsema Belgia sadamaist Põhjamerel ja Pas de Calaisi väinas. Laevad olid 110-tonnise veeväljasurvega ning relvastatud ühe 50 mm kahuriga ja kahe 450 mm torpeedoaparaadiga. Jõuseadmeks oli aurumasin, mis andis kiiruseks 19 sõlme. Laevade tüübinimetus oli A1 ja nad kandsid tähistusi alates A 1-st kuni A 25-ni.
• Ehitatud veerandsajast laevast viidi 16 Flandria rannikule, kus nad tegelikult töötasid miiniveeskjate, traaleritena ja allveelaevavõrkude panijatena. Ülejäänud üheksat laeva kasutati allveelaevnike koolis, traalerite abiflotillis Läänemerel ja Kieli sadama flotillis.
• Üsna pea aga selgus selle seeria laevade mitteküllaldane merekõlblikkus, vähene kiirus ja nõrk relvastus selliste mitmekülgsete ülesannete täitmiseks. 1915. aasta 5. detsembril telliti Schichau tehaselt Elbingis (praegu Elblag Poolas) 24-laevaline seeria uusi väikeseid torpeedopaate. Laevad said seeriatähiseks A II ja hakkasid kandma tähistusi A 26 kuni A 49. Nende hulka kuulus ka meie tulevane SULEV, mis kandis saksa laevastikus pardatähist A 32.
• A 32 kiil pandi maha 1916. aasta algul, sama aasta 15. juulil lasti ta kere vette ja 14. oktoobril võeti ta valmisehitatuna Saksa laevastikku.
• 1917. aasta sügisel määrati A 32 nende Saksa merejõudude kooseisu, mis osalesid dessandis Saaremaal Tagalahes. A 32 kuulus tollal mereväekapten von Rosenbergi juhitud Allveelaevaotsijate flotilli, mis 12. oktoobri hommikul maandas dessandid Pammana poolsaare läänerannale Saaremaal ning Tohvri poolsaare lõunaotsal Hiiumaal.
• Kaks päeva hiljem, 14. oktoobril, läks von Rosenberg oma torpeedopaatidega läbi Soela väina, et toetada suurtükitulega üle Väikese väina tammi Muhumaale tungivaid saksa väeosi. Rosenberg sõitis oma laevadega Väikesesse väina ning jõudis Maasilinna lähistele. Sealt edasi ei juletud aga sõita, kuna loodimine näitas, et on jõutud 3 m isobaadini. Torpeedopaadilt A 32 saadeti maale sideohvitser, kes kohtuski saksa jalaväega Orissaare juures. Siinse väeosa ülem kapten Winterfeld palus Rosenbergi flotilli tulistada tammil ning selle mõlemas otsapiirkonnas liikuvaid vene vägesid, samuti aga vedada meritsi siin asuvatele saksa vägedele laskemoona ja toitu. Nende soovide jõudmine laevadeni võttis niipalju aega, et maaväele tuletoetuse andmine tuli pimeduse tõttu edasi lükata. Küll aga saadeti kohe 2 laeva laskemoona järele Tagalahte.
• Järgnevad päevad möödusid von Rosenbergi flotillile tuletoetustes pealetungivaile saksa vägedele ja suurtükiduellides vene patareide ja laevadega.
• Ööl vastu 25. oktoobrit kell 1.55 läks A 32 Väinameres rikki. Pukseerimise käigus laev uppus umbes 2 km kaugusel Saaremaa põhjarannikust Pulli küla juures. Mere sügavus on selles kohas 6,7 meetrit.
• 1923. aasta sügisel tõstsid Eesti tuukrid A 32 Jakob Hausi juhatusel põhjast üles. Laev toodi Tallinna ja pandi Vene-Balti tehasesse remonti. 1924. aasta 1. jaanuarist määrati laeva komandöriks vanemleitnant Evstafi (hiljem Eustaatius) Miido. Sama aasta augustiks saadi laev sõidukorda ja A 32 sai endale uueks nimeks SULEW. Remondi käigus sai SULEW relvastuseks kaks 75 mm kahurit mille raua pikkused olid 50 kaliibrit. Lisaks sai SULEW kaks õhukaitse raskekuulipildujat ja kahetorulise 457 mm torpeedoaparaadi. Pidulik vettelaskmise ja lipuheiskamise tseremoonia toimus 1924. a aprillis. Laev arvati Läänemere laevastiku divisjoni koosseisu ja alustas ühisõppusi koos teiste alustega sama aasta augustis. Tema ülesandeks oli väljaõppe läbiviimine, ühisõppustel osalemine, merekindluste patareide laskeharjutuste ajal märklaudade vedamine ning ka esindusülesannete täitmine nii kodu- kui ka välisriikides. 1926. aasta juunis käis riigivanem Jaan Teemant koos kõrgemate ohvitseridega SULEWIGA Aegna saarel sealsete merekindlustega tutvumas. 1933. aasta 17.-18. juulil Kaitseliidu peastaabi korraldatud suurema taktikaõppuse, Saaremaa dessantoperatsiooni ajal oli SULEW üks laevadest, mis võttis Rohukülast dessandi peale ja valmistas oma suurtükitulega ette dessandi mahapaneku Triigi lahe kaldal.

Peatselt muutus laeva nimekuju SULEWist SULEViks. SULEV tegi ka mitmeid välisvisiite: 8.-14. augustini 1928 Soome, 4.-9. augustini 1929 Liepajasse ja Riiga, 17.-22. septembrini 1931 Soome, 11.-14. juunil 1936 Riiga ja 14.-19. oktoobrini 1935 Daugavgrivasse.

• 24. märtsist 1932 kuni 1. septembrini 1933 oli SULEVi komandöri kohusetäitjaks kaptenmajor Johannes Maasik, seejärel jällegi Evstafi Miido.
• 1933. aasta hilissuvest, kui hävitajad LENNUK ja WAMBOLA Peruule müüdi, sai SULEVist Eesti Merejõudude lipulaev.
• 1934-35 aasta talvel oli ta kapitaalremondis Sadamatehases. SULEVi relvastus täienes süvaveepommidega.
• Ööl vastu 18. septembrit saadeti SULEV jälitama Tallinnast põgenenud Poola allveelaeva ORZELit. SULEVil allveelaeva tabada ei õnnestunud, küll aga õnnestus tal otsa sõita Paldiski juures ühele piirivalvekaatrile, mille SULEVi terav vöör pooleks lõikas. Pärast seda õnnetust pöörduti Tallinna tagasi. Alates 19. septembrist määrati laevale sadamas seismisel sõiduvalmiduse tähtaeg 20 minutist pooleteise tunnini, vahetati torpeedode õppepead lahingupeadega ning võeti laeva süvaveepommid. Juba eelmistel päevadel oli alustatud Tallinna sadamasse saabuvate ja sealt lahkuvate kauba- ja reisilaevade konvoeerimist territoriaalvete piirini. Detsembri lõpupäevadeni peeti valveteenistust, seistes kas sadamas või Tallinna reidil.
• 18. septembril 1940 võeti SULEV Balti laevastiku koosseisu. Esialgu sai temast Balti laevastiku peabaasi akvatooriumi vahilaev. Kuna SULEVi suurtükiraudadel olid vintsooned kulunud, sai ta venelastelt kolm uut 45-millimeetrist suurtükki, lisaks sai ta ka kolm 12,7 mm kuulipildujat. Laeva meeskond oli nüüd 42-46 meest.
• 17. oktoobril 1940 võeti SULEV vahi- ja õppelaevana NKVD piirivalvekooli käsutusse. 26. oktoobril 1940 sai SULEV endale uueks nimeks AMETIST.
• 22. juunil 1941 liideti NKVD piirivalvelavastik Balti laevastikuga. AMETIST pidas valveteenistust Soome lahel jahtides saksa allveelaevu (neist ühtegi uputamata). 24. augustil 1941 oli AMETIST üks neist kümnest sõjalaevast, mis pidid kaitsma Tallinnast Leningradi minevat konvoid. 28. augustil 1941 läks AMETIST Tallinnast Venemaale, sama aasta 4. novembril viis AMETIST 150-mehelise venelaste luuregrupi Narva-Jõesuusse.
• 1942. aasta suvel tegi AMETIST Narva meridiaanil Lavansaari ja Penisaari vahel avarii, kus vigastas sõuvõlli ja turbiini. Laev saadeti remonti, aga päris korda auruturbiini enam ei saadudki.
• Pärast sõda anti AMETIST Balti laevastiku poolt 1945. aasta 15. juunil NKVD merepiirivalvekoolile tagasi. Kuna sõita temaga enam ei saanud, kasutati laeva alates 4. juulist nuhksportlaste ujuvkasarmuna.
• 1955. aastal lammutati AMETIST vanarauaks.

Viited

• 1. Mati Õun. Eesti Merejõudude laevu 1918 – 1940. Sentinel 2014 Tallinn.
• 2. Mati Õun. Eesti sõjalaevad 1918 – 1940. Tammiskilp 1998 Tallinn.