Tuukrihaigused

Tuukrihaigused on kutsehaigused, mis tekivad tuukrit ümbritseva keskkonna rõhu kiirel mutumisel (kopsu ja kõrva barotrauma, kessoontõbi, hüdrostaatiline surutis) või gaaside partsiaalrõhu muutumise tõttu hingamissegus (lämmastikunarkoos ehk sügavusjoobumus, süsihappegaasimürgistus, hapnikumürgistus, hapnikunälg).
Tavalisimad on kõrva ja kopsu barotauma ning kessoontõbi.
Barotrauma puhul venib välja või puruneb kuulmekile või kopsukude.
Kessoontõbi tekib tuukri kiirel tõusul veepinnale pärast pikaajalist sügavuses (üle 10-12,5 meetri) viibimist, sest kõrge rõhu all organismi kogunenud lämmastik ummistab mullikestena eraldudes veresooned.
Hüdrostaatiline surutis tekib enamasti rasketuukrivarustuses sukeldujal juhul, kui vee surve sukeldumisel kasvab kiiremini kui sissehingatava õhu rõhk.
Lämmastikunarkoosi, hapniku- ja süsihappegaasimürgistuse kutsub esile nende gaaside toime, kui sukelduja hingab neid kõrge rõhu all. Lämmastiknarkoos sarnaneb alkoholijoobega.
Hapnikunälg tekib suletud süsteemiga hingamisaparaadist hingates juhul, kui hapniku juurdevool hingamissegusse märkamatult katkeb.
Enamik tuukrihaigusi on eluohtlikud.

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.