Laevade mõõtmine

Laevade mõõtmine on mahutavuse ja teiste mõõtmete määramine mõõtmise ja arvutamise teel kindlate reeglite järgi. Tulemused vormistatakse mõõdukirjas. Tähtsaim mõõde on mahutavus.

Algul peeti mahutavusühiku aluseks 220-260-gallonilisi (1001-1183 liitrit) veinivaate, sest nende järgi hakati võtma sadamalõivu. 1694. aastal kehtestati Suurbritannias laevade mõõtmise riiklik eeskiri. 1854. aastal võeti D. Moorsomi ettepanekul kasutusele mahutavusmõõtühikuks registertonn ehk 100 kuupjalga, mis oli levinud kuni eelmise sajandi viimaste kümnenditeni.

Suessi ja Panama kanali läbimisel kehtivad erinevad mõõtmiseeskirjad.

1947. aastal sõlmiti Oslos laevade mõõtmise kokkulepe, 1982. aastal jõustus 1969. aastal Londonis vastuvõetud Riikidevaheline(ka Rahvusvaheline) laevade mõõtmise kokkulepe (ka konventsioon). Leppe järgi tähistatakse laevade mahutavust järgmiselt: täismahutavus (ka brutomahutavus) - GT (inglise keeles gross tonnage), puhasmahutavus (ka netomahutavus) - NT (inglise keels net tonnage), mõõtühikut ei lisata, näiteks GT 16502. Tulemus saadakse laeva puhas- ja täismahutavust kuupmeetrites mitme teguriga korrutades ning see võrdub ligikaudu varasema mahutavusega registertonnides.

Laevu mõõdab klassifikatsiooniühingu esindaja, kes vajadusel väljastab ka Suessi ja Panama kanalite mõõdukirjad, nende puudumisel mõõdetakse laev enne kanali läbimist.

Autor: Enn Oja

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.