Laevakere

Laevakere on laeva põhjaosa, mis koosneb väliskestast (põhja-, parda- ja tekikate ehk pannul) ja seda toetavast karkassist (talastikust). Seest võib laevakere olla piki- ja põikvaheseinte ning vahetekkide ja platvormide abil jaotatud ruumideks; suurtel laevadel on topeltpõhi. Peale ruumide jaotamise on vaheseintel ja –tekkidel oluline osa laeva vajaliku tugevuse ja jäikuse tagamisel, veetihedad vaheseinad ja tekid, samuti teine põhi peavad piirama vee levikut laevas ja tagama laeva uppumatuse vastavalt nõuetele kas ühe või mitme ruumi täitumisel veega. Laevakere külge kinnitatakse laevamehhanismide ja –seadmete vundamendid. Sõjalaevade kere võib olla soomustatud (laevasoomus). Nüüdisajal valmistatakse laevakere enamasti terasest, väiksematel laevadel ka puidust, raudbetoonist, alumiiniumisulamitest ja plastmassist. Laevakere välispinna kuju valitakse projekteerimisel sõltuvalt laeva otstarbest, sõidupiirkonnast ning sõidukiiruse, püstivuse, meretaluvuse, jääläbivuse jm. nõuetest. Mereomaduste seisukohalt optimaalne laevakere kuju keitakse mudelkatsete (laevamudel) abil. Laeva välispinna kuju iseloomustavad ligikaudu laeva kere täidlustegurid, täielikumalt aga teoreetiline joonis või mudel. Laeva karkassi talad on kindlalt pannuliga ühendatud ja moodustavad sellega koos msg. keerukaid tasand- ja ruumkonstruktsioone, mis tagavad laevakere vajaliku üld- ja kohaliku tugevuse ning jäikuse. Nende konstruktsioonide vajalikud mõõtmed määratakse sageli kogemuslikul alusel. Konstruktsioonide projekteerimine laevaehitusmehaanika teoreetiliste ja praktiliste meetodite abil on äärmiselt keerukas, seetõttu tsiviillaevade puhul leiab kasutamist suhteliselt harva. Laevakere talastik jaotatakse tema paiknemise järgi põhja-, parda-, teki-, vaheseinte, vööri-, ahtri- jm. talastikuks, suuna järgi põiki- ja piki-, püst- ja rõhttalastikuks. Talastiku konstruktsioonilised iseärasused ja teatavasuunaliste talade ülekaal määrab laevakere talastiku süsteemi (põiksüsteem, pikisüsteem, segasüsteem).

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.