Suurtükilaev
SUURTÜKILAEV - teatud lahinguväärtuse ja relvastusega, enamasti rannikumeres ja sisevetel kasutatav keskmise suurusega sõjalaev, ingl gunboat, ka gun vessel, sks Kanonenboote, vn канонерская лодка ka канлодка, артиллерийский корабль, rts kanonbåt, pr canonnière, sm tykkivene.
Eestikeelses kõnepruugis kasutatud ka otsetõlkelist suurtükipaat. Termin pärineb XVIII saj. mil sõjategevuses rannikumeres hakati kasutama 1-2 kahuriga relvastatud väikesi, juba olemasolevaisse laevaklassidesse sobimatuid aluseid, enamasti rannasõidus kasutatavaid paate. Sellest ajast pärineb ka tänini kasutatav sõjalaevatüübi nimetus "kahuripaat". Sisevetel kasutati enamasti lamedapõhjalisi, väikese süvisega, kuni 1500 t veeväljasurvega aluseid, rannikumeres suuremaid, kuid tavaliselt mitte rohkem kui 3000 t veeväljasurvega laevu, mille süvis ei ületa enamasti 4 m. Suurtükilaevade ülesandeks oli eelkõige maavägede toetamine suurtükitulega, samuti dessanditoetus ja -tõrje, luure- ning vahiteenistus. Eraldi võiks nimetada nn. koloniaalteenistuseks mõeldud suurtükilaevu, mida kolooniaid omavad suurriigid kasutasid kolooniais vahi- ja politseiteenistuseks, sageli lihtsalt oma kohaloleku näitamiseks, kuna suurte sõjalaevade kasutamine neis piirkondades ei olnud majanduslikult kasulik ega sõjaliselt otstarbekas. 1920ndail aastaiks üldtunnustatud sõjalaevade klassifikatsiooni järgi moodustasid suurtükilaevad iseseisva, kindlate ülesannetega laevaklassi. Kolooniaid omavais riikides, eelkõige Suurbritannias olid suurtükilaevad kui heade olmetingimustega hästirelvastatud sõjalaevad mõeldud sõjalise kohaloleku näitamiseks asumaades liikuvate tugipunktidena. Tsaari-Venemaal olid suurtükilaevad mõeldud eelkõige suuremate jõesuudmete kaitseks, kuna kindlustuste rajamine ja pidevate garnisonide hoidmine neis piirkondades oli tunduvalt kulukam. Sõja puhkedes relvastati sageli sobivaid tsiviillaevu, klassifitseerides sellised laevad suurtükilaevadeks. Esimesed suurtükilaevad võeti kasutusele purjelaevastiku päevil. Need olid enamasti ühe, suhteliselt suurekaliibrilise vööris paikneva kahuriga relvastatud aeru- või purjelaevad, aja jooksul relvastust suurendati. XIX saj. keskpaiku hakati ehitama aurujõul liikuvaid sõukruviga varustatud, rannikualadel või sisevetes kasutatavaid omaette klassi kuuluvaid sõjalaevu. Esimeseks sõukruviga suurtükilaevaks oli 1849. a. Kielis, Hilberti laevatehases ehitatud KANONENBOOT NR. 1 hiljem VON DER TANN ehk rahva seas DE SCHRUV, 25,6 meetri pikkune, ligikaudu 120 t veeväljasurvega 3-mastilise kuunari taglastusega 27 kW aurumasinaga varustatud teraskerega sõjalaev, relvastuses 2 pööratava alusega 64-naelast pommikahurit (mortiiri) ja 4 3-naelast kahurit. 1853. a. võttis laeva üle Taani kuninglik laevastik ja andis talle uueks nimeks STØREN, lammutati 1862. a. Omaette laevaklassina said suurtükilaevad eluõiguse Krimmi sõjas (1853-56), mil võeti kasutusele kuni 1200 veeväljasurvega, kuni 150 mm suurtükkidega relvastatud rannikuvetes kasutatavaid sõjalaevu. XIX saj. II poolel ehitati Suurbritannias mitu seeriat raudkerega, 64-naelaste suurtükkidega relvastatud suurtükilaevu, osa neist oli ehitatud Austraalias kasutamiseks ja moodustasid 1901. aastal loodud Austraalia laevastiku esialgse tuumiku. XIX saj. lõpus ehitati mitmelpool ka soomustatud 1 - 2 kuni 305-mm suurtükiga relvastatud suurtükilaevu kuid nende praktiline kasutamine osutus kohmakuse ja kehvade sõiduomaduste tõttu vähetõhusaks, mistõttu taolistest laevadest peagi loobuti. Üheks sedasorti laevaks on kahtlemata 1893. a. lohakuse ja meresõidureeglite eiramise tõttu hukkunud, formaalselt küll soomuslaevade hulka liigitatud RUSSALKA. Suurtükilaevade hiilgeajaks oli I maailmasõda, mil enamikes sõdivais mereriikides oli välja kujunenud oma, sageli ka torpeedotorude ja miinveeskamise seadmetega varustatud suurtükilaevade tüübid. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil suurtükilaevade ehitamisest loobuti, nende tegevusvaldkonna võtsid üle kiiremad, universaalsemad ja paremini relvastatud kergeristlejad, hävitajad, vahi- ja dessantlaevad. Eesti merejõudude seisukohast on suurtükilaevade osatähtsus märgatav. Seni ainsas sõjalises konfliktis, Vabadussõjas, omasid suurtükilaevad või suurtükilaevadeks klassifitseeritud muudtüüpi alused olulist rolli nii maavägede toetamisel suurtükitulega, meredessantoperatsioonides kui vahiteenistuses. Ehitusjärgselt ainsaks suurtükilaevaks oli 1908. a. Vene Impeeriumi Läänemere laevastiku tegevkoosseisu arvatud LEMBIT ex BOBR. Sõjategevuse vajadusteks kohandati suurtükilaevadeks rida ehituslikult tsiviillaevadeks mõeldud alusaid nagu jäälõhkuja TASUJA, algselt reisilaevadena ehitatud MARDUS ex N ja MEEME ex O, samuti Peipsi Laevastiku divisjoni laevad AHTI ex OLGA, ehitatud reisi-kaubalaevaks; ILMATAR ex SOFIA, reisilaev; TAARA ex TSESAREVITŠ ALEKSEI, reisilaev; TARTU ex JURJEV, endine Venemaa teedeministeeriumi käsunduslaev; UKU ex DELFIN, reisi-kaubalaev; VANEMUINE ex IMPERATOR, reisi-kaubalaev. I maailmasõjas hukkus Eesti vetes Vene Impeeriumi Läänemere laevastiku suurtükilaev SIVUTŠ, 19. aug. 1915. a. Liivi lahes. II maailmasõja ajal hukkusid Eesti vetes Punalipulise Balti laevastiku suurtükilaevad I-8 ex KRONŠTADT, 1941. a. augustis Juminda miiniväljal ja AMGUN, 1944. a. oktoobris Aegna lähistel.
Illustratsioonid:
Taani kahuripaat 19. saj. algusest, kasutati Taani – Saksamaa sõdades
Suurtükilaev VON DER TANN Olaf Rahardt'i maalil
Saksa I klassi suurtükilaev WOLF, ehitatud Wilhelmshavenis 1878, veeväljasurve 561 t, 47,2x7,66x3,4 m, peamasin 142 Ihj, kiirus kuni 8 sõlme, relvastus: 2x125 mm, 2x87 mm, 2x37 mm, meeskond 85. klassifitseeriti suurtükilaevaks 1884, Hiinas ja Saksa Edela-Aafrikas koloonia suurtükilaeva rollis, I maailmasõja ajal Danzigis ujuvtöökoda.
Vene Impeeriumi laevastiku avamere suurtükilaev BOBR, veeväljasurve 1230 t, 57,15x10,7x2,75 m, 2 peamasina koguvõimsus 846 kW, söevaru 250 t, kiirus 12 sõlme, relvastuses üks 228 mm ahtrisuurtükk (peakaliiber), 1x152 mm, 6x108 mm, meeskond 170. Ehitatud Turus, W. Crichton & Co, teenistuses 1885. Hukkus 26. dets. 1904 Port Arthuris.
Autor: Jaan Lutt
Allikad: [1] Conway's All the World's Fighting Ships 1860-1905. 1979, Conway Maritime Press Ltd. [2] Gröner, E., Mickel P., Mrva F. Panzerschiffe, Linienschiffe, Schlachtschiffe, Flugzeugträger, Kreuzer, Kanonenboote. 1998, Bernard & Graefe Verlag. [3] Õun, M. Eesti sõjalaevad 1918 - 1940. Tammiskilp 1998, Tallinn. [4] Israel, U., Gebauer, J. Kriegsschiffe unter Segel und Dampf. Militärverlag der DDR, Berlin, 1989. [5] Платонов А. В. Советские мониторы, канонерские лодки и бронекатера I. СПб. "Галея Принт", 2004. [6] Платонов А. В. Энциклопедия советских надводных кораблей. 1941—1945. — СПб.: ООО «Издательство «Полигон», 2002. [7] http://www.geschichte-s-h.de/vonabisz/flottille.htm [8] http://www.marinemaler-olaf-rahardt.com/joomla/images/stories/ma-11.jpg
- Suurtykilaev.JPG
- Suurtykilaev2.JPG
- Suurtykilaev3.JPG
- Suurtykilaev4.JPG
