Tuletorn

Tuletorn, ka majakas on laevasõidu ohutust tagav ja orienteerumist kergendav tornikujuline ehitis, mille tipus on tugev valgusallikas. Juhatavad ehk suunavad tuletornid näitavad saarestikes, skäärides, väinades ja sadamasuudes ohutut laevasõiduteed. Paljud neist on laevasõidutee telje sihis paarikaupa (sihttuletornid). Hoiatavad tuletornid on ehitatud takistustele, mille eest nad hoiatavad (madalatele, karidele, kaljudele). Asukoha järgi eristatakse kalda- ja meretuletorne. Tuletorni kõrguse valmisel arvestatakse pilvede väikseimat (80—100 m) ja lainete suurimat kõrgust (10—15 m), sellest lähtudes valitakse tuletorni kõrguseks 10—100 m, olenevalt vajalikust nähtavuskaugusest. Tuletorni põhiosad on vundament, torn, rõduga ülaosa ja valgusti ehk latern. Valgusti koosneb valgusallikast (gaasi- või elektrilambid jms.) ja optikaseadmest (valgust murdvad ja peegeldavad astmelised läätsed, värvilised klaasid jm.). Enamikus tuletornides töötab valgusti harilikult päikese loojangust tõusuni. Mõnes tuletornis on pidevalt, mõnes perioodiliselt valgustav (plinkiv, pöörlev, varjutav, kombineerirud) tuli. Paljudes tuletornides on latern jaotatud sektoreiks, nii et ohutus sihis paistab valge, sellest kõrvalekaldumisel roheline või punane tuli. Tuletornis on sidepidamiseks ning halva nähtavuse korral raadio- ja helisignaalide andmiseks raadio- ja akustikaseadmed. Väikese nähtavuskaugusega (kuni 10 meremiili) tuletorne nimetatakse tulepaakideks. Tuletorni nähtavus oleneb tuletorni kõrgusest, värvusest ja sellest, kui selgelt ta ümbritsevast taustast eraldub (paremaks eristamiseks ehitatakse tuletornid erinevad, metsa taustal olevad tuletornid värvitakse valgeks, mere taustal olevad musta-valge triibuliseks või punaseks). Valgustusseade peab tagama, et öösel paistaks tuli niisma kaugele kui päeval paistab torn. – Vanimad tuletornid ehitati kivist (Pharose tuletorn, Kõpu tuletorn Kõpu poolsaarel), kõrgeim kivituletorn (99,6 m) ehitati 1986 Bretagne’i poolsaarele. Eesti esimesed tuletornid tehti enamasti puidust (*Sõrve ps., *Ruhnu), sest neid oli kõige kergem ehitada. 19. saj. keskel hakati ehitama metalltuletorne (malmist valatud osadest, terassõrestikuga, kombineeritud konstruktsiooniga, nt. Keri tuletorn), 20. saj. algul raud- ja kivikbetoontuletorne (Ozarõ 1903, *Virtsu ps., [Kübassaare tuletorn]], *Abruka). Torni põiklõige tehakse harilikult ümmargune, siis on tuulesurve väikseim. Meres paiknevad tuletornid rajatakse vaialustele, kivipuistele, hiigelmassiividele või ujutatavaile kessoonidele. Nüüdisajal kasutatakse tuletornides valgustuse saamiseks ka radioaktiivseil isotoopidel töötavaid generaatoreid (Eesti rannikul oli taolisi NSV Liidu valduses olevaid tuletorne ja tulepaake 29, esimesena sai sellise toite Tallinnamadala tuletorn; viimased sellised toiteallikad viidi 30.IX 1994 Venemaale). 1994 hakati Eesti tuletornides kasutama päikesepatareisid. Eestis on 2011. a. 41 tuletorni ja 218 tulepaaki. Vt ka Veeteede Ameti Navigatsioonimärkide andmekogu http://195.50.203.61/SLAID1.HTM