LEMBIT (suurtükipaat)

Laeva andmed
Suurtükipaat LEMBIT (1918-1926)
Nimi:	BOBR (1906-1918) LEMBIT (1918-1926)
Ehitusaasta:	1906
Ehituskoht:	Sankt-Peterburg, Venemaa
Ehitaja:	Neeva laevatehas
Tüüp:	Suurtükilaev
Klass:	Giljak-klass
Sõsarlaevad:	GILJAK KOREJETŠ ŠIVUTŠ
Vette lastud:	30. mai 1907
Maksumus:	920 000 rubla
Kasutusest eemaldatud:	1926
Staatus:	Lammutatud
Maksimaalne pikkus:	66,7 m
Maksimaalne laius:	11,0 m
Süvis:	3,5 m
Mass-veeväljasurve:	1000 t
Kiirus:	12,5 sõlme (maksimaalne)
Sõidukaugus:	1200 meremiili
Peamasin:	Kaks kolmekordse paisumisega aurumasinat, 800 hj
Käiturid:	2 kolmelabalist sõukruvi
Kütusetankid:	115 t sütt
Laevapere:	130–160
Relvastus:	2 x 120 mm kahurit 4 x 75 mm 50 kaliibrine Pattern 1892 merekahurit 3 x Maksim kuulipildujat 60 meremiini

Ajalugu

• Suurtükipaat BOBR (Kobras) oli üks neljast Giljak-klassi suurtükilaevast, mis ehitati Neeva laevatehases Peterburis. Laeva ehitust alustati 1. veebruaril 1906. Kiilu panek toimus 30. mail 1906 ja vette lasti laev 30. mail 1907. Laeva täiskäiku katsetati 1. juulil 1908.
• 1908. aasta oktoobrikuus pandi BOBRi kogu laevakere alla lattkiil kõrgusega 0,91 meetrit. Lisaks pandi kaks poole laeva pikkust kimmikiilu kõrgusega 0,61 meetrit.
• Laevale pandi enne dokist väljumist peale suurtükid ja 5. novembril 1908 tuli BOBR koos sõsarlaeva ŠIVUTŠiga Tallinna. 8. novembril 1908 toimusid Tallinna lähedal esimesed proovilaskmised. 1909. aasta kevadel pandi BOBRile Liepajas peale miinirööpmed ja sellega oli laev valmis saanud.
• Laeva veeväljasurve oli täieliku söevaru, katlavee, laskemoona ja muu varustusega 1000 tonni. Laev oli 66,7 meetrit pikk, 11,0 meetrit lai ja laeva süvis oli 3,5 meetrit. Jõuseadmeiks oli kaks kolmekordse paisumisega aurumasinat, mis andsid koguvõimsuseks 800 hobujõudu. Laeval oli kaks kolmelabalist 1,83 meetrise läbimõõduga sõukruvi, mis andsid laeva maksimaalseks kiiruseks 12,5 sõlme (23 km/h). BOBRi punkrid mahutasid 115 tonni sütt, millega sai maksimaalselt sõita 1200 meremiili (2222 km). Laev oli relvastatud kahe 120 mm ja nelja 75 mm merekahuriga, esimesed raua pikkusega 45 ja teised 50 kaliibrit. Kolm Maksimi kuulipildujat ja kuni 60 meremiini. Suurtükipaat BOBRi komandosilla all oleva lahingukambri seinad ja lagi oli soomustatud 20 mm Kruppi soomusega. Soomusterasest olid ka 120 mm kahurite pooltornid. Laeva meeskond oli rahu ajal 130- ja sõja ajal 160-liikmeline. Laeva ehitushinnaks oli 920 000 rubla.
• 1908. aasta lõpuks oli Vene Mereministeerium otsustanud, et BOBR jäetakse Läänemerele. 1909. aasta juunis katsetati laeval raadioaparatuuri. Katsetuse käigus saadi teada, et hea ilmaga saab sidet Balti laevastiku Tallinna raadiojaamaga pidada kuni 240 km kauguselt.
• 1910. aastal teenis suurtükipaat BOBR 2. miinidiviisis, mis baseerus Sveaborgis (praegu Suomenlinna) Helsingis. 1911. aastal seisis ta suurema osa ajast Kroonlinnas ja 1912. aastal oli tegev Tallinn-Porkkala piirkonnas Imperaator Peeter Suure Merekindluse algustöödel. 1913. aastal peeti BOBRil gardemariinide merepraktikat.
• 1915. aastal tegutses alus miinitraalerite emalaevana, seejärel Ahvenamaa kaitselaevana.
• 1918. aasta talvel asus BOBR Turu sadamas. 1919. aasta aprillis üritas Vene merevägi viia laeva Turust Venemaale, aga see ei õnnestunud, kuna 9. aprillil 1919 pidas Saksa abiristleja MÖWE suurtükipaadi kinni ja viis laeva Hankosse. Hankost toodi ta Tallinna, kus sai uueks nimeks BIBER ja ta liideti Saksa laevastikuga, kus seadistati alus ujuvtöökojaks.
• Koos Saksamaa revolutsiooniga 1918. aasta novembrikuus algas ka Eestis asunud okupatsiooniväe sõjalise võime langus. Seda olukorda kasutas kohe ära Eesti Vabariigi esimene relvajõud, milleks oli Eesti Kaitse Liit. Nimelt olevat BIBERi meeskonna seas levitatud kuulujuttu, et kohe-kohe on Soome lahte tulemas Briti laevastik ja meritsi neil Saksamaale minna ei õnnestu. Selle blufi peale lahkusidki sakslased laevalt, kuid enne lahkumist tehti laev lahingukõlbmatuks. Suurtükilukud heideti merre ja lukupesad taoti haamritega mõlki, sihtimisseadmed viidi ära, aurutorustik ja elektrijuhtmestik purustati. Laeva masinad, katlad ja tuletõrjepumbad rikuti. Manomeetrid ja dünamod lõhuti. Päästepaadid viidi ära. Osa laeva illuminaatoreid löödi puruks, osa mööblist purustati ja mingi osa mööblist viidi kaasa. Kompassid ja akumulaatorid lõhuti.
• 16. novembril 1918 nõustusid Saksa sõjavõimud BIBERi Tallinna sadamas Eesti komandandile üle andma. Laeva mehitamine algas 18. novembril 1918, mil Peeter Kask selle sadama komandandilt vastu võttis. Laeval tõsteti nüüd sinimustvalge lipp ja nimetati ümber kergeristleja LEMBITuks. Kuna laeval puudus meeskond, pandi ajutiselt vahti kaitseliitlased.
• 19. novembril 1918 tulid laevale mõned sinna teenima määratud ohvitserid. Sadamatehase Portu töölised hakkasid laeva seadmeid ja suurtükke remontima. 21. novembril hakati laeva ühte katelt kütma ja saadi laev soojaks. Nüüd toodi laevale madrused, kes 22. novembril 1918 Kaitseliidult laeva valvamise üle võtsid.
• 27. novembril 1918 tuli laevale mitšman Priidik Kriisk, kes oli määratud LEMBITu komandöriks. 6. detsembril 1918 tehti Tallinna reidil esimene masinate proov. 12. detsembril seati uus raadiojaam.
• 16. detsembril 1918 käis LEMBITul, mis seisis Kaupmehesillas, Johan Pitka. Pitka oli tulnud laeva vaatama erariides ja laevakomandör Kriisk pragas laeva vanemohvitser lipnik Rudolf Gildemani, miks see tundmatu eraisiku laeva on lubanud.
• 17. detsembril 1918 käis Johan Pitka uuesti LEMBITul, seekord juba kõrge ülemusena. Pitka oli määratud LEMBITu ja LAINE ülemjuhatajaks. Pitka andis komandör Kriisale käsu laeva ettevalmistamiseks mereleminekuks.
• Samal päeval algas sadamatehases Portu poliitiline streik. Tehase lukksepatöökojas peeti miiting, kus agiteeriti Eesti Vabariigi valitsuse vastu ja kutsuti töölisi üles nõukogude valitsust korraldama. Üks miitingul esinenud kõnemehi oli LEMBITu komandör Johannes Pahlberg, kes kutsus töölisi tulema relvastatult LEMBITule, et valitsuse poole hoidvaid sõjaväelasi, ohvitsere ja üliõpilasi vangistada. Seda kuulis pealt laeva nooremmehaanik Voldemar Mesi, kes kandis kuuldu ette lipnik Gildemannile. Veidi hiljem ilmus laevale punarevolutsionäär Pahlberg, kes kutsus kokku laevameeskonna koosoleku. Nüüd rääkis Pahlberg hoopis teist juttu kui äsja lukksepatöökojas. Pahlberg ei soovinud nüüd enam valitsusmeelseid meeskonnakaaslasi vangistada, küll aga ässitas ta laeva meeskonda valima saadikuid tööliste ja soldatite nõukogusse. Selle vastu astusid välja mõned laeval olnud üliõpilased, soovides hoopis valida ohvitseride ja meeskonna seast saadikud, kes selgitaksid välja olukorra ja meeleolu linnas. Koosoleku ajal oli LEMBITu lähedale Kaupmehesillale kogunenud salkkond inimesi, kes nõudsid, et neid laeva lastaks, meeskond komandöri käskusid ei täidaks ning et laeval punane lipp üles tõmmataks.
• Koosoleku ajal oli vanemohvitser Gildemann saanud kõrgemalt poolt käsu, et laev reidile sõidaks. Osa meeskonnast oli käsu täitmise vastu. LEMBITule ilmus komandör Kriisk, kes nõudis, et kes merelemineku käsku ei täida, see laevast viivitamatult lahkuks. Sellepeale lahkus osa meeskonda laevast.
• 18. detsembril 1918 tuli laeva pardale Johan Pitka koos relvastatud meeste salgaga. Vanemohvitser Gildemann teatas Pitkale, et komandör Kriisk on läinud Mereväe Valitsusest raha tooma, et meeskonda rahustada.
• Pitka vallandas otsekohe mitšman Kriisa komandöri kohustustest, kuna see ei tulnud meeskonnaga toime. Uueks komandöriks määras Pitka lipnik Jaen Klaari ja sõjaliseks nõuandjaks vanemleitnant Georg Weigelini. Pitka lasi kohapeal arreteerida enamlase Pahlbergi ja mõned teised kõnekamad mässule ässitajad.
• 19. detsembril 1918 saabus laeva uus komandör, Muhumaa mees Jaen Klaar. Senine komandör Kriisk andis uuele komandörile üle kassa 18 000 rublaga. Samal päeval võttis uus komandör Klaar ette proovisõidu Tallinna lahel, mis näitas, et laev ei olnud kaugeltki sõiduvalmis. Kütjad ei suutnud vajalikku aurusurvet pidada ja tagasitulekul sadamasse triivis alus terve tunni ilma käiguta.
• 20. detsembriks 1918 olid LEMBITu mõlemad 120 mm kahurid ja kaks 75 mm kahurit töökorda seatud. Puudunud suurtükilukud võeti osaliselt teistelt kahuritelt ja osa muretseti Soomest. Lisaks lõpetati ka kompasside reguleerimine.
• 21. detsembril 1918 toodi laevale 3 paati millest üks oli mootorpaat. Nüüd oli kergeristleja LEMBIT valmis.
• Kergeristleja esimene lahinguretk oli 23. detsembril 1918 Kunda dessant. Dessandil osales peale LEMBITu vahilaev LAENE ja hüdrograafialaev LOOD. LEMBITu pardal oli Merejõudude juhataja Johan Pitka. Laeva meeskonda kuulus 160 meest, kellest 26 olid ohvitserid. Lisaks oli pardal veel 32 dessantlast.
• Kell 10:40 hommikul laskis LEMBIT Kunda lahel ankrud sisse. Dessant asus LAENEle ja LOODile ning sõitis Kunda sadamasilda. Samal ajal alustati LEMBITult Kunda tsemendivabriku ja selle ümbruse tulistamist, esialgu puudus igasugune informatsioon vastasest. Suurtükke paugutati vastase demoraliseerimiseks. Sellega saadi ka edukalt hakkama nagu hiljem vangide käest teada saadi. Peale seda kui LEMBIT oli avanud suurtüki tule Kunda peale, oli Kundas 160–300 punaväelast hirmuga rongile pagenud ja end Rakvere poole minema sõidutada lasknud.
• Kell 11:20 oli Kunda lahele jõudnud ka kaks Briti hävitajat, ka inglased avasid tule tsemendialeviku pihta.
• Kella ühe paiku toodi maalt paar sõjavangi, kelle hulgas oli Kunda sadama komandant, punakomissar Johannes Klaaman. Klaaman oli rongist maha jäänud ja end kanakuuti peitnud.
• Peale esimest ehmatust vastased toibusid ja tulid vasturünnakule. LEMBIT ja Briti hävitajad avasid uuesti suurtükitule. Peagi punased taganesid. Dessantlasi juhendanud ohvitserid Villem Granfeld, August Roos ja Karl Stern said taganemise käigus kätte veel 6 sõjavangi.
• Õhtupoolikul asus dessant uuesti LAENEle ja LOODile. Langenuid ja haavatuid eestlastel ei olnud. Punaarmees langes 4 meest ja 8 meest võeti vangi.
• 26. detsembril 1918 osales LEMBITu dessantides Loksal ja Tsitres. 29. detsembril 1918 Loksal ja 31. detsembril 1919 Tsitres. 5. ja 6. jaanuaril 1919 osales ta dessantides Tsitresse, 8. jaanuaril 1919 Loksal, 10.-11. jaanuaril 1919 Kundas ja 17.-18. jaanuaril 1919 Utria dessandis. 24. jaanuaril 1919 osales kergeristleja juba esimestes Ingerimaa rannikule Korosteli ja Fitinkasse tehtud dessantides. Seejärel Soome laht külmus ja üks LEMBITu 120 mm kahureist monteeriti raudteeplatvormile ning käis koos meremeestest meeskonnaga märtsikuus kagurindel. 6. ja 8. mail 1919 osales laev Liivi lahel Heinaste dessandis. 15.-16. mail 1919 Luuga jõesuu dessandis. 17. mail 1919 Koporje lahe Peipija dessandis.
• 30. juunist kuni 3. juulini 1919 viibis LEMBIT seoses Landeswehri sõjaga Riia lahes, ta oli ainuke Eesti sõjalaev, mis tungis sisse Daugava jõesuusse.
• Pärast Landeswehri sõja lõppu seisis alus 4.-19. juulini Tallinnas. Laeva ohvitserid ja madrused käisid sadamatöökodades vahis, kuna seal streigiti. LEMBITu meeste survel õnnestus töö jälle käima panna.
• 19. juulil läks kergeristleja LEMBIT Kaporje lahele viieks ja pooleks kuuks. Põhiliselt tegutses ta Soome lahe idaosas. Mainitud ajavahemikus käis ta neljal korral Tallinnas. 21. novembril 1919, kui LEMBIT Tallinnas oli, üritas keegi kurikael laeval tulekahju tekitada. Varahommikul kell 04:10 oli laeva pakpoordi (vasakpoolses) koridoris püssirohtu põlema süüdatud. Tekkinud tulekahi kustutati juba eos.
• 6. detsembril 1919 tuli kergeristleja lõplikult tagasi Tallinna. Laeva sõjategevus oli sellega lõppenud. Sõja käigus ei saanud LEMBIT ühtegi lahingvigastust.
• Alates 2. veebruarist 1920 kasutati alust põhiliselt õppelaevana. LEMBITul said oma merepraktika Mereväe Kadetikooli, Sõjakooli mereväeklassi ja teki-allohvitseride kursuse kadetid ning kursuslased.
• 1. jaanuarist 1921 sai LEMBITu uueks komandöriks vanemleitnant Rudolf Borgmann. 1921. aastal käis laev välisvisiitidel Lätis, Poolas ja Saksamaal. 15. mail 1922 viis LEMBIT riigivanema Konstantin Pätsi ja teda saatvad kõrged isandad 3-päevasele visiidile Soome, kus oldi president Kaarlo Juho Ståhlbergi külalisteks. 29. juunil 1922 sai laev oma viimase komandöri, kaptenmajor Rudolf Gildemanni.
• 26. oktoobril 1922 juhtus alusel õnnetus, kus hukkus kaks mereväelast. [5] Ühes ta 120 mm suurtükis toimus enneaegne lask, mis rikkus suurtüki. Kuna teist sellise kaliibrilist ja selletüübilist suurtükirauda ei olnud, asendati laeva mõlemad peakaliibri suurtükid nüüd 102 millimeetristega.
• 22. detsembril 1926 võeti vastu otsus kergeristleja LEMBIT lammutada ning ta lõigati vanarauaks 1927. aastal.
• 1928. aastal viidi Naissaare Rannapatareisse nr 5 kaks LEMBITult pärinevat 75-millimeetrist kahurit.
• LEMBITu allesjäänud 120 mm kahur paigutati Naissaarele Rannapatareisse nr 5. Seal seisis see II maailmasõjani. Maailmasõja järel kasutati kahuri kilpi lähedusse rajatud õhutõrjerakettide patarei välispiiril kuulipildujapesana.
• 2012. aastal sai see kilp koha Eesti Meremuuseumi filiaali Lennusadama kahurilaval.

Viited

• 1. Mati Õun. Eesti Merejõudude laevu 1918–1940. Sentinel 2014 Tallinn.
• 2. Mati Õun. Eesti sõjalaevad 1918–1940. Tammiskilp 1998 Tallinn.
• 3. Imperaator Peeter Suure Merekindlus Naissaar. Mixi 2011 Tallinn.
• 4. Mati Õun, Hanno Ojalo. 101 Eesti laeva. Varrak 2015 Tallinn.
• 5. Kaja, nr. 255, 1 november 1922 tr. 1