Antiiklaev

Antiiklaev, vanakreeka ja –rooma kultuuripiirkonnas kasutatud laev. Antiiklaevade ehitus tugines egiptlaste, foiniiklaste, etruskide jt. Laevaehituskogemustele. 2. aastatuhande keskelt e.Kr on teada sõjalaevad moneerid, purje-sõudelaevad (L kuni 30 m), mille kummaski pardas oli 1 rida sõudjaid. Alates 8. sajandist e.Kr ehitasid foiniiklased ja kreeklased 2 ülestikku paikneva aerureaga dieere (L kuni 50 m). Nimetatud antiiklaevade rooma vasted on unireem, bireem ja trireem. 4. saj. e.Kr hakati Sitsiilias ehitama veelgi suuremaid (L kuni 70 m) sõjalaevu penteere (rooma nimetus kinkereem). Kas need olid 5 aeruga laevad või sõudis iga aeruga korraga 5 meest, pole mereajaloolastel tänaseni selge. Ajaarvamise vahetuse paiku kasutasid roomlased valdavalt kergeid, 1—2 aeruga liburne (pms võitluseks piraatidega Vahemerel); neid oli ka Reini ja Doonau laevastikus. Sõjalaevade põhirelv oli vöörtäävramm (ramm), ent ka nn delfiin. Viimane oli raale või poomile vinnatud raske metallpomm, mis lahingus vaenlase laevale kukutati, et selle põhja purustada. Alates 4. saj e.Kr relvastati antiiklaevu viskemasinatega; alates 3. saj-st e.Kr otsustasid lahingu sageli roomlaste kasuks leegionärid, kes tungisid vaenlase laevale, kasutades abordaažisildu (abordaaž). Ka kauba- ja reisilaevadena (L hrl 20—40 m) kasutatud antiiklaevadel oli 1—2 masti, mis kandsid raapurjesid, mõnikord nende kohal ka topsleid. Antiiklaevad purjetasid ainult allatuult.

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.