Hoovus

Allikas: Mereviki
Redaktsioon seisuga 3. november 2011, kell 16:56 kasutajalt Malle (arutelu) (New page: '''Hoovus''', ka merehoovus, merevee horisontaalsuunaline kulgliikumine maailmameres. Hoovused on mereveemasside ümberpaiknemise peamisi põhjusi, nad avaldavad suurt mõju merevee temper...)
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)

Hoovus, ka merehoovus, merevee horisontaalsuunaline kulgliikumine maailmameres. Hoovused on mereveemasside ümberpaiknemise peamisi põhjusi, nad avaldavad suurt mõju merevee temperatuuri, soolsuse jt. omaduste jaotumisele. Hoovused mõjutavad kliimat, bioloogilisi protsesse ja inimtegevust. Oma kestuselt jaotuvad hoovused alalisteks (nt. passaattuulte põhjustatud Golfi hoovus), perioodilisteks (nt. mussoontuulte põhjustatud hoovused India ookeanis) ja ajutisteks (nt. kompensatsioonihoovused, mis korvavad äravoolu). Eristatakse pinna-, süvavee- ja põhjahoovusi. Asendilt mandrite suhtes jagunevad hoovused avamere- (ookeani-) ja rannahoovusteks. Kinnistes hoovustes toimub merevee tsirkulatsioon (nt. tsüklon- ja antitsüklonhoovused), lahtised hoovused viivad veemasse ühest kliimavöötmest teise ja avaldavad eriti suurt mõju Maa kliimale (Golfi hoovus). Tegevuspiirkonna järgi jagunevad hoovused troopilisteks, parasvöötme- ja kõrglaiuselisteks, veemasside füüsikaliste omaduste järgi soojadeks (Kurošio hoovus), mõõdukateks, külmadeks (Labradori hoovus), soolasteks, neutraalseteks ja mageveelisteks. Tekkepõhjuse poolest on hoovused friktsioonilised (hõõrdelised) või gravitatsioonilised. Friktsiooniliste hoovuste hulka kuuluvad lühiajaliste tuulte toimel tekkinud tuulehoovused ja alaliste või perioodiliste pikaajaliste tuulte toimel tekkinud triivhoovused. Gravitatsioonhoovusi kutsuvad esile mere eri osades olevad erisugune õhurõhk, merevee soolsus jms. tegurid. Nende hulka kuuluvad äravoolu-, tihedus-, loodete- (tõusu-mõõna), gradient- jt. hoovused. Maa pöörlemise mõjul kaldub veemasside liikumine kõrvale: põhjapoolkera ookeanides kellaosuti liikumise, lõunapoolkeral vastupidises suunas. Meredes on hoovuste suund pms. tsüklonite tõttu üldise liikumise suunale vastupidine. Hoovusi õpitakse tundma navigatsioonimeetodeid rakendades, pudelposti jt. triivivate esemete (nt. poide, puutüvede, jää) teed jälgides, uurimislaevadelt merre lastud hüdrograafiaseadmeid (hüdromeetrilist tiivikut jm.) kasutades. Hoovust iseloomustavad kiirus ja suund, ristlõike pindala, vooluhulk, edasikantava vee füüsikalised ja keemilised omadused, temperatuur (soe, külm) jt. näitajad. Uurimuste põhjal koostatakse hoovuste kaardid ja hoovuste atlased, kus iga maailmamere pindalaühiku kohta on toodud kas hoovuse keskmise kiiruse vektorid või keskmise kiiruse korduvus iga 8 pearumbi kohta (nn. hoovuste roos) iga kuu või aastaaja jaoks.

MERLE2.jpg See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.