Lõhepüük

Lõhepüük. Eestis olid tähtsamad lõhepüügikohad Soome lahte suubuvad jõed ja nende suudmelähedased alad meres, Pärnu laht ning Hiiumaa ja Saaremaa läänerannik. Nt 1935 andis Virumaa 65,7, Harjumaa 15,8 ja Pärnumaa 17,5% kogu Eesti lõhesaagist (119,8t), mis moodustas 0,8% Eesti merekalatoodangust ja 6,4% selle väärtusest. Lõhe püütakse hilissuvel ja varasügisel, Eestis on püütud võrkudega (lõhevõrk), rüsadega, nootadega, harva jadaõngega. Rüsad olid kasutusel rohkem Harju, võrgud Viru rannas. Tõketega püüti lõhe siis, kui taheti saada marja. Nüüdisajal on lõhepüük Eesti-poolsel Soome lahel oma tähtsuse minetanud, sest Eesti parimad lõhejõed Jägala ja Purtse on reostatud, Narva jõel segab lõhede liikumist tamm. Aastane lõhesaak on Eestis praegu u 100 t (1930. aastail oli aastane püük 120—150 t). Põhiline püük toimub avamerel triivvõrkude või triivjadaõngega (nt 1 laev võib merre lasta kuni 600 30 m pikkust võrku); soome kalurid eelistavad rohkem jadaõngi. 1980. aastail olid Läänemere-äärsed suurimad lõhepüügimaad – Soome ja Rootsi – lasknud lõhesaagi suurendamiseks Läänemerre (eelkõige Botnia lahte) miljoneid lõhemaime.

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.