Merereostus
merereostus - mere saastatus. merevett reostavad tehis-, samuti looduslikud ained, kui nende kogus ületab teatud ajal ja kohas tavaliseks peetava taseme. Peale keemilise reostuse eristatakse bioloogilist rostust, kus rostajateks on patogeensed mikroorganismid. Termaalne rostus tekib elektrijaamade jahutusveest, mis suurendab selle mõjualal vee soojustaset. Kitsamas mõttes on merereostus ainete sattumine merre inimtegevuse tagajärjel, kui sellega kaasneb või võib kaasneda kahjulikke mõjutusi inimes etervisele, mere elukeskkonnale ning muudele merega seostuvatele inimtegevuse valdkondadele, nt kalandus, ranna- ja merepuhkus. Inimtegevuse eri valdkondades esitatakse merevee puhtusele erinevaid nõudeid, seepärast on reostuse aste suhteline mõiste. Ohtlikemad on reoained, mis suhteliselt väikestes kogustes võivad põhjustada suure mereala pikaajalist reostumist, nt mürgiste ja kiirituslike õlidega. Oluliseks peetakse reoainete merresattumise viisi. Punktallikad, nt heitveekogurid, avariilasud laevadelt, mõjutavad merekeskkonda kiiresti ning märgatavalt, ehkki mõjuala võib olla väike. Hajutatud allikad, nt juurdekanne õhust, mõju avaldub aeglasemalt, kuid võib põhjustada aja jooksul olulisi muutusi merealadel. Seni suurim merereostus juhtus 1991.a Pärsia lahel, kui Kuveidi vabastussõjas (/2. Lahesõjas) Kuveidi vallutanud Iraak lasi taganedes tahtlikult merre tuhandeid tonne toorõli. Veepinnale jääv reostus kõrvaldatakse reostuskorjelaevadega, õlikiht lahustatakse keemiliselt.
Autor: Enn Oja
Allikas: Mereleksikon, 1996
