Erinevus lehekülje "Palgiparvetus" redaktsioonide vahel
| 1. rida: | 1. rida: | ||
'''palgiparvetus''' - oksatustatud ning tükeldatud puutüvede teisaldamine veeteed mööda. Eestis alustati palgiparvetust jõgedel 18. sajandi lõpul, tähtsamateks veeteedeks kujunesid Pärnu ja Emajõe jõgikonnad, Väike-Emajõgi, Võrtsjärv ja Peipsi järv. Kesksemad parvede koostekohtadeks olid Rannapungerja, Lohusuu, Omedu, Laane ja Mehikoorma Peipsil, Kavastu ja Kastre Emajõel, Oiu ja Suislepa Võrtsjärvel ja Pikasilla Väike-Emajõel. Palgiparve moodustasid omavahel trossiga ühendatud parvikud, mis koosnesid 6m pikkustest ridamisi teineteisele veeretatud ja lattidega kihiliselt kinnitatud palkidest, parviku maht umbes 20tm. Parve keskmine pikkus Peipsil ulatus 300-500m, maht 800-1000tm, mass 450-600t. Emajõel ja Võrtsjärvel olid parved poole väiksemad. Palgiparved veeti peamiselt Tartusse, ka Narva ja Pihkvasse. 1956-1960.a võeti kasutusele täistüvedest puntparved, see kiirendas parvekoostamist ning vähendas käsitsitööd. Palgiparvetus hääbus (ametlikult 1962.a) muude veoliikide arengu tõttu. Palgiparvetus ning eriti hajaliparvetust peeti jõgede suureks saasteallikaks. | '''palgiparvetus''' - oksatustatud ning tükeldatud puutüvede teisaldamine veeteed mööda. Eestis alustati palgiparvetust jõgedel 18. sajandi lõpul, tähtsamateks veeteedeks kujunesid Pärnu ja Emajõe jõgikonnad, Väike-Emajõgi, Võrtsjärv ja Peipsi järv. Kesksemad parvede koostekohtadeks olid Rannapungerja, Lohusuu, Omedu, Laane ja Mehikoorma Peipsil, Kavastu ja Kastre Emajõel, Oiu ja Suislepa Võrtsjärvel ja Pikasilla Väike-Emajõel. Palgiparve moodustasid omavahel trossiga ühendatud parvikud, mis koosnesid 6m pikkustest ridamisi teineteisele veeretatud ja lattidega kihiliselt kinnitatud palkidest, parviku maht umbes 20tm. Parve keskmine pikkus Peipsil ulatus 300-500m, maht 800-1000tm, mass 450-600t. Emajõel ja Võrtsjärvel olid parved poole väiksemad. Palgiparved veeti peamiselt Tartusse, ka Narva ja Pihkvasse. 1956-1960.a võeti kasutusele täistüvedest puntparved, see kiirendas parvekoostamist ning vähendas käsitsitööd. Palgiparvetus hääbus (ametlikult 1962.a) muude veoliikide arengu tõttu. Palgiparvetus ning eriti hajaliparvetust peeti jõgede suureks saasteallikaks. | ||
| + | |||
| + | [[Pilt:palgiparvetus5.jpg]] | ||
Autor: Enn Oja | Autor: Enn Oja | ||
Redaktsioon: 8. aprill 2010, kell 10:49
palgiparvetus - oksatustatud ning tükeldatud puutüvede teisaldamine veeteed mööda. Eestis alustati palgiparvetust jõgedel 18. sajandi lõpul, tähtsamateks veeteedeks kujunesid Pärnu ja Emajõe jõgikonnad, Väike-Emajõgi, Võrtsjärv ja Peipsi järv. Kesksemad parvede koostekohtadeks olid Rannapungerja, Lohusuu, Omedu, Laane ja Mehikoorma Peipsil, Kavastu ja Kastre Emajõel, Oiu ja Suislepa Võrtsjärvel ja Pikasilla Väike-Emajõel. Palgiparve moodustasid omavahel trossiga ühendatud parvikud, mis koosnesid 6m pikkustest ridamisi teineteisele veeretatud ja lattidega kihiliselt kinnitatud palkidest, parviku maht umbes 20tm. Parve keskmine pikkus Peipsil ulatus 300-500m, maht 800-1000tm, mass 450-600t. Emajõel ja Võrtsjärvel olid parved poole väiksemad. Palgiparved veeti peamiselt Tartusse, ka Narva ja Pihkvasse. 1956-1960.a võeti kasutusele täistüvedest puntparved, see kiirendas parvekoostamist ning vähendas käsitsitööd. Palgiparvetus hääbus (ametlikult 1962.a) muude veoliikide arengu tõttu. Palgiparvetus ning eriti hajaliparvetust peeti jõgede suureks saasteallikaks.
Autor: Enn Oja
Allikas: Mereleksikon, 1996
- Palgiparvetus1.jpg
20.aprill 1952 Solguti vaatluspost
- Palgiparvetus2.jpg
1933 parvepoisid
- Palgiparvetus3.jpg
- Palgiparvetus4.gif
Palkide parvetamine Narva jõkke Korodenko parvetuskanalil
