Palgiparvetus

Palgiparvetus on oksatustatud ning tükeldatud puutüvede teisaldamine veeteed mööda. Eestis alustati palgiparvetust jõgedel 18. sajandi lõpul, tähtsamateks veeteedeks kujunesid Pärnu ja Emajõe jõgikonnad, Väike-Emajõgi, Võrtsjärv ja Peipsi järv. Kesksemad parvede koostekohtadeks olid Rannapungerja, Lohusuu, Omedu, Laane ja Mehikoorma Peipsil, Kavastu ja Kastre Emajõel, Oiu ja Suislepa Võrtsjärvel ja Pikasilla Väike-Emajõel.

Palgiparve moodustasid omavahel trossiga ühendatud parvikud, mis koosnesid kuue meetri pikkustest ridamisi teineteisele veeretatud ja lattidega kihiliselt kinnitatud palkidest, parviku maht umbes 20 tihumeetrit. Parve keskmine pikkus Peipsil ulatus 300-500 meetrini, maht 800-1000 tihumeetrit, mass 450-600 tonni. Emajõel ja Võrtsjärvel olid parved poole väiksemad. Palgiparved veeti peamiselt Tartusse, ka Narva ja Pihkvasse. 1956-1960. aastal võeti kasutusele täistüvedest puntparved, see kiirendas parvekoostamist ning vähendas käsitsitööd. Palgiparvetus hääbus (ametlikult 1962. aastal) muude veoliikide arengu tõttu. Palgiparvetus ning eriti hajaliparvetust peeti jõgede suureks saasteallikaks.

Autor: Enn Oja

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.