Eesti Laevajuhatajate Selts
Eesti Laevajuhatajate Selts (ELJS) oli organisatsioon, mis asutati 7. augustil 1920 Tallinna-Haapsalu Rahukogu juures. Põhikirja järgi oli seltsi eesmärgiks "kodumaa kaubalaewandust edendada ja laevajuhatajate ainelise ja hariduslise seisukorra parandamiseks kaasa aidata.”
Seltsi eellane oli Tallinna Laevajuhtide Korporatsioon, millest esimesed allikad pärinevad aastast 1919. Selle ülesandeks oli koondada Eesti laevaohvitsere ja anda panus, et merendusasjatundjad saaksid sõna sekka öelda merendust puudutavate seaduste loomisel vastasutatud ministeeriumite juures.
Otsiti võimalusi tööpuuduse vähendamiseks meremeeste seas, seisti selle eest, et meremeeste palku tõstetaks, korraldati streike. Paluti valitsuselt abi, et riigilaevadele võetaks tööle Meremeeste Liidu liikmeid mereväe ekipaaži meeste asemel, kellel pole mereharidust, ning vanaduse tõttu tööta jäänud meremehi paluti eelisjärjekorras tuletornivahtidena tööle võtta. Nõuti täielikku sõna-ja trükivabadust, mis oli noores demokraatlikus ühiskonnas veel uus.
1920. aastal seisid seltsi liikmed seisid vastu Kõpu tuletorni kustutamisele.
13. mail 1925 avati Eesti Laevajuhatajate Seltsi Tartu osakond. Johan Pitka võeti seltsi auliikmeks 4. oktoobril 1925. Aastail 1925-1927 oli Eesti Laevajuhatajate Selts ajakirja Laevandus kirjastaja. 1927. aastal kirjastati York-Antwerpeni reeglid eesti keeles. 1927. aastal astus ELJS ka rahvusvahelise kaubalaevastiku ohvitseride liidu liikmeks.
Viimased Laevajuhatajate Seltsi tegevusest säilinud dokumendid pärinevad 1936. aastast.
2008. aastast tegutsev Eesti Laevajuhtide Liit peab ELJS-i oma eelkäijaks.
Välislingid
- Eesti Laevajuhatajate Seltsiga seotud kirjed ESTERi arhiivis
- ELJS-ist laevajuhtide liidu veebilehel
Autor: Marek Kotsulim
