Heinrich Lenz

Heinrich Friedrich Emil Lenz (24./12. märts (varasemates trükistes ja teatmikes ekslikult veebruar) 1804 Tartu – 10. veebruar 1865 Rooma, maetud Rooma Cimitero del Protestanti’le) oli füüsik; baltisakslane, Tartu magistraadi ülemsekretäri poeg, Friedrich David Lenzi pojapoeg, J. E. F. Giese õepoeg.

Õpingud

Heinrich Lenz lõpetas kiitusega Tartu gümnaasiumi ning õppis 1820-1822 Tartu Ülikooli filosoofia- ja 1822-1823 usuteaduskonnas. Õpingute ajal töötas ta Tartu Ülikooli füüsikakabinetis G. F. Parroti assistendina ning osales viimase soovitusel aastail 1823-1826 füüsikuna Otto von Kotzebue ümbermaailmareisil laevaga PREDPRIJATIE. Ekspeditsiooniks vajalik aparatuur (batomeeter, pendel, elektromeeter jm) oli ehitatud G. F. Parroti juhtimisel Tartu Ülikooli töökojas.

Heinrich Lenz täiendas end 1827. aastal Saksamaal Heidelbergi Ülikoolis, kus omandas doktorikraadi.

Karjäär

Heinrich Lenz töötas Peterburi Teaduste Akadeemia füüsikakabinetis ning jätkas aastail 1829-1830 geofüüsikalisi mõõtmisi Kaukaasias ja Kaspia mere rannikul.

• 1828. aastal valiti Peterburi Teaduste Akadeemia adjunktiks füüsika alal (ümbermaailmaekspeditsiooni uuringute aruande ning eriti merevee temperatuuride kontsentratsiooni mõõtmisel saadud uudsete andmete eest)
• 1830. aastal valiti erakorraliseks akadeemikuks
• 1834. aastal valiti korraliseks akadeemikuks
• alates 1836 Peterburi Ülikooli professor
• 1840-1860 Peterburi Ülikooli dekaan
• 1863-1865 Peterburi Ülikooli rektor. Ta suri Roomas ravil viibides.

Teadustööd

Heinrich Lenzi peetakse üheks nüüdisaegse okeanograafia rajajaks. Tema teadusuuringuid ning geofüüsikalisi mõõtmisi iseloomustas läbimõeldud metoodika ja täpsus.

• 1833 formuleeris induktsioonivoolu suuna määramist käsitleva seaduse (Lenzi reegli)
• 1835 tegi kindlaks metallide takistuse sõltuvuse t°-st
• 1842 sõnastas J. Joule’ist sõltumatult elektrivoolu soojusliku toime seaduse (Joule’i-Lenzi seaduse)
• 1839-1847 rajas koostöös Tartu Ülikooli professori M. H. Jacobiga elektrimasinate teooria alused, tõestas alalisvoolumasinate pööratavuse ning avastas nn ankrureaktsiooni ja näitas selle kõrvaldamise viisi
• avaldanud 54 teadustööd (vt Ленц Э. Х. Избранные труды М. Л. 1950)
• kirjutanud 4 õpikut
• gümnaasiumi füüsikaõpik ilmus aastail 1839-1867 8 trükis
• laialt levis esialgu sõjaväekõrgkoolidele mõeldud füüsilise geograafia õpik, mis ilmus mitme ümbertöötatud väljaandena.

Kirjandus

Teoseid

• Физические наблюдения произведенные во время кругосветного путешествия под командованием капитана Отто фон Коцебу в 1823, 1824, 1825 и 1826 годах.// Ленц, Э.Х. Избранные труды. М.Л. 1950
• Руководство к физике. СПб, 1839, 81867
• Физическая география. СПб, 1851, 51865

Bibliograafia

• AAUD, 105
• DbBL, 446
• ENE 4. kd, lk 417
• Лежнева, О.А., Ржонсницкий, Б.Н. Эмилий Христианович Ленц. М. Л. 1952
• Käämbre, H. Mees, kellelt on õppida tänapäeva füüsikulgi: 100 aastat Emil Lenzi surmast. // Noorte Hääl 1965, 11. veebruar
• Mитт, А Физика в Тартуском университете (1802-1918). // Из историй естествознания и техники Прибалтики, III. Рига. 1971, lk 71-73
• Prüller, P. Füüsika Tartu Ülikoolis 19. sajandi esimesel poolel. // TÜ ajaloo küsimusi V (1977), lk 26-30
• Прюллер. П К. Физики Тартуского университета и Петербургская академия наук. // Петербургская академия наук и Эстония. Тлн. 1978, lk 48-55
• Ржонсницкий, Б.Н., Розен, Б.Я. Э. Х. Ленц. М. 1987
• ETBL, 2. kd, lk 347
• I. Piir