Inertsnavigatsioon

Inertsnavigatsioon (inglise keeles inertial navigation) on laeva asukoha, kiiruse, kursi ja triivi määramine keha inertsiomaduste alusel. Lugemi koordinaate täpsustab vurrseade, laeva kiirendust mõõdavad kiirendusmõõturid ja kiirenduse lugemeid täpsustab ning vajalikku teavet töötleb arvuti. Inertsvektori kahekordne integreerimine võimaldab leida laeva kiiruse ja asukoha. Inertsnavigatsioon on sõltumatu välistest teabeallikaist, näiteks tehiskaaslasest, taevakehast, kaldaraadiojaamast. Inertsnavigatsiooni tähtsus suurenes seoses allveelaevade arenguga. Inertsnavigatsiooni alged ulatuvad 1930ndatesse, mil Saksamaa ja NSVL, hiljem ka ameerika teadlased tegid vastavaid uurimusi. Algselt rakendati inertsnavigatsioonivahendeid rakettidel (W. Brauni poolt Teises maailmasõjas), laevadest kasutati inertsnavigatsiooni esmakordselt USA allveelaevadel Nautilus ja Skate veealusel polaarretkel 1958. aastal. Veealusel ümbermaailmareisil ulatus arvestusviga vaid mõnisaja meetrini. Kalliduse tõttu inertsnavigatsioonivahendeid kaubalaevadel ei kasutata.

Autor: Enn Oja

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.