Keskmine kalapüügilaev

Keskmine kalapüügilaev on 1950-1960ndail aastail levinud heade mereomadustega keskmise suurusega ookeanitraallaev, sama klassi laevad on mõnes piirkonnas eelistatuimad tänaseni.

Keskmised kalapüügilaevad püüavad traal- ja seinnootadega, samuti triivvõrkudega. Eestis olid need tuntud venekeelse lühendiga SRT - sredni rõbolovnõi trauler - keskmine kalapüügitraaler. Esimesed SRT-tüüpi laevad ehitati Saksa Demokraatlikus Vabariigis 1950. aastal, neid kasutati 1950ndail aastail Põhja-Atlandil triivvõrkudega heeringapüügiks, 1960-1970ndatel püüdsid Eesti SRT-d valdavalt Põhjamerel ja Norra merel.

1957. aastal ilmusid SRTR-tüüpi (sredni rõbolovnõi trauler, refrižeratornõi) kalapüügilaevad, mis olid SRT-de edasiarendus, eriti kuni -2°ni jahutatavate lastiruumide poolest.

1962. aastal ehitati esimene SRTM (sredni rõbolovnõi trauler, morozilnõi), millel olid juba külmutusseadmed. Vanadel SRT-del oli kandevõime 430 t ja peamasina võimsus 221 kW, SRTM-il vastavalt 900 t ja 853 kW. Nendega püütakse Atlandil sein- ja traalnootadega kala ja krevette.

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.