Plangutus
Plangutus on plankkate puitlaeva kaartel, see koosneb sisekestast (karnerist) ja välisplangutusest.
Välisplangutus annab laevakerele veetiheduse ja suurendab selle tugevust ning jäikust. Välisplangutus jaguneb vöödeks. Kiiluga külgnevate plankude rida nimetatakse kiiluvööks. Selle kõrval paiknev põhjavöö koosneb laevapõhja moodustavatest plankudest. Plankude ridu laevapõhja üleminekul pardaks nimetatakse kimmivööks, ülespoole jäävad keskpardavöö (laevakülje alumised paksemad plangud), ülapardavöö (ülemised küljeplangud) ja siirivöö (sandeki all paiknevad plangud).
Põhja-Euroopas kasutati algselt klinkerplangutust, st plangud asetsevad eelmiste serva peal, praegu kasutatakse seda peamiselt paatidel. Vahemerel on kasutatud 15. sajandist sileplangutust (karveelplangutust), kus plangud paiknevad tihedalt serv serva vastu, moodustades sileda välispinna. Mitmel 19. sajandi keskpaiku ehitatud laeval oli mitmekihiline välisplangutus, mis koosnes kaartele kinnitatud kahest ristuvast sisekihist ning neid katvast tavalisest sileplangutusest.
Jahtidel kasutatakse samuti klinker-, sile- ja poolpõikplangutust (plangud olid kaarte suhtes 45° all ja eri kihtide plangud omavahel täisnurgi). Moodsamate jahtide plangutusviisid on
- liistplangutus - kitsastest liistudest sileplangutus
- poolpõikplangutus - tavalisele sileplangutusele on peale liimitud poolpõikne plangukiht
- ribiplangutus - sileplangutuse planguvahed kaetakse seestpoolt eriliste ribidega
- vineerplangutus - mitmest vineerikihist koosnev poolpõikplangutus, mis liimitakse kokku kerekujundi välispinnal.
Vaata ka
|
See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal. |
