Rahvusvaheline signaalkood

Rahvusvaheline signaalkood on tinglik signaalide kogu, mis võimaldab sidepidamist mitmesuguste sidevahendite ja moodustega ohutu meresõidu ja inimelu ohutuse tagamiseks merel, sealhulgas eriti keelebarjääri korral.

Esimese rahvusvahelise signaalkoodi, mis koosnes 70 000 signaalist ja milles kasutati 18 lippu, koostas 1855. aastal Suurbritannia Kaubandusministeeriumi asutatud komitee. Seda täiendati ja muudeti 1889. ja 1930. aastal.

1959. aastast kuulub rahvusvaheline signaalkood Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) pädevusse. IMO juhendamisel seda lihtsustati ja täiendati ning praegusel kujul hakkas see kehtima 1. aprillist 1969.

Rahvusvaheline signaalkood koosneb peale kasutamisjuhendi kolmest osast:

1. ühetähelised signaalid, mis tähendavad väga kiireid või sageli kasutatavaid teateid;
2. üldosa, millesse kuuluvad kahetähelised signaalid, mis tähendavad üldisi teateid (ilm, last, teekond ja muu);
3. meditsiinialane osa, millesse kuuluvad kolmetähelised tähega M algavad signaalid.

Tähtede edastamiseks rakendatakse semaforkoodi, häält (kasutades tähenimetusi), morsetähestikku ja lipukomplekti. Viimasesse kuulub 26 tähelippu, 10 numbri- ja 3 asendusvimplit ning koodivimpel.

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.