Sõukruvi

Sõukruvi, ka laevakruvi on kruvipinnaliste radiaallabadega tiivik, mis tekitab vees laeva liikumistakistust ületava tõukejõu. Peamasina pöördemoment edastatakse sõukruvile sõuvõlli kaudu. Sõukruvil on valdavalt 3-6 laba, ta on tavaliselt metallist (messingist, pronksist, malmist, roostevabast terasest) või plastist, valatud tervikuna või koostatud.

Sõukruvi iseloomustavad (kruvipinna moodustaja) samm H, läbimõõt D, suhe H/D (0,4-2,3) ning labade kogupinna A ja sõukruvi läbimõõduga võrdse ketta pinna AD suhe A/AD (0,3-1,2). Sõukruvi kasutegur oleneb suuresti kavitatsioonist, mida üle 50-sõlmese kiiruse korral ei saa vältida. Kiirlaevadel kasutatakse ülekavitatsioonisõukruve, mida esmakordselt kasutati 1968. aastal USA-s tiiburitel.

Sagelivahetatavate käikudega laevadel rakendatakse muutsammuga sõukruve, mis lubavad muuta sõidukiirust ning anda tagasikäiku peamasina pöörlemissagedusest sõltumata.

1836. aastal patentisid sõukruvi inglane F. P. Smith (1808-1874) ja rootslane J. Ericsson (1803-1889). Esimesed sõukruvid kujutasid endast Archimedese spiraali. Esimese kruvilaeva Archimedese (237 tonni, ehitatud 1838-1839 Inglismaal) kiirus oli ligi 10 sõlme. Algul oli ta kruvi läbimõõduks 2,13 m, hiljem 1,75 m, jõuseadmeks oli umbes 81,5 hj (60kW) aurumasin pöörlemissagedusel 139 p/min. Sõukruvi kasutavad umbes 95% laevadest.

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.

• 

  4-labaline fikseeritud sammuga sõukruvi