Traalnoot

Traalnoot, ka traal, on kotitaoline laevalt (peamiselt traalerilt) veetav kurnpüünis, nüüdisaja levinuim püügivahend.

Esimesed teated traalnooda kohta pärinevad inglise ürikutest (1376). Vanasti kasutati biimtraalnoota - võrkkotti, mille suupealne on horisontaalava tagamiseks kinnitatud puitprussile (inglise beam). Biimtraalnoodad on kasutusel siiani, eriti krevetipüügil.

Valdavad on nüüdisajal niinimetatud ottertraalnoot ja selle teisendid, milles horisontaalava tagavad traallauad. Traalnooda asukoha järgi merepõhja suhtes eristatakse põhja-, põhjalähedasi ja pelaagilisi traalnootasid. Traalnooda põhiosad on tiivad, kere ja pära. Traalile vajaliku kuju andmiseks ja tugevuse tagamiseks rakendatakse tema võrkosa terasest, sünteeskiust või kombineeritud trossidest ja köitest karkassile - selistele (traalnooda suu) - ja topenantidele (traalnooda küljed). Eristatakse kahe (kahe topenandiga) ja nelja paneeliga (nelja topenandiga) traalnootasid. Ülemine selis taglastatakse ujukitega, alumine raskustega. Seliste ja topenantide traalnoodast ette ulatuvad otsad (niinimetatud paljasotsad) ühendatakse (vahetult või kahelpuu vahendusel) kaablitega. Traalnooda pära suletakse ja avatakse erilise nöörist või trossist otsaga (gaitaniga).

Põhjatraalnoodal on ülemine selis alumisest lühem, moodustub niinimetatud suupealne ehk skväär, mis takistab kala väljumist üle traalnooda. Tagamaks põhjatraalnooda liikumist vahetult merepõhja pidi ja vähendamaks tema rebenemist takistustel, taglastatakse alumine selis grunttropiga. Põhjatraalnooda horisontaalava on kuni 45 , vertikaalava kuni 12 meetrit.

Põhjalähendane traalnoot on ehituselt põhjatraalnooda ja pelaagilise traalnooda vahepealne, seda kasutatakse püügiks merepõhja lähedal (näiteks tursapüügil). Tal on valeselis - täiendavalt alumise selise alla tõmmatud tross või jäme köis, mis vähendab avariiohtlikkust ja suurendab püügivõimet.

Vaata ka

• paaristraalimine