Erinevus lehekülje "Jääpüük" redaktsioonide vahel

Allikas: Mereviki
(mallikatsetus)
(toim)
1. rida: 1. rida:
'''jääpüük''' - kalapüük jääga kaetud veekogust. Selle algelisemad vormid on kahvapüük jääaugust, kalade uimastamine löökidega vastu jääd ja ahingupüük. Harvemini pannakse jää alla madalvette mõrdu (Kassaril, Matsalus, Noarootsis). Levinuim on jääpüük õngede, nootade ja võrkudega. Kasutatakse söödata käsiõngi ja unda, harvem jadaõngi. Võrgupüügil tehakse jäässe võrgujada pikkuselt auke. Esimesest august (peaaugust/tõstmeaugust/nõuaugust) aetakse võrgud õhtul lati (hudja) ja selle külge seotud nööriga jää alla ning hommikul tõmmatakse need samast august välja. Hudja ajamiseks on umbes 10-sammuliste vahedega väiksemad hudjaaugud. Hutja tõugatakse aukudest edasi huiduhargiga, suunast kõrvalekaldumisel tõmmatakse see huidukooguga augu kohale. Võrkudega on Põhja-Eestis püütud räime ja kilu, Narva-Jõesuus ka tinti, läänerannikul ja -saartel siiga, koha, vimba jm äärekala. Sõrves nimetatakse jääalust võrgupüüki hagepüügiks. Võrgupüügil osaleb harilikult 2 kalurit. Noodaga on püütud kõikjalt, kus on olnud püsijääd: LääneEestis püüti äärekala, Pärnu lahel ka tinti, Põhja-Eestis kilu ja räime. Noot lasti jää alla suuremast august (peaaugust/laasiaugust), misjärel tiivad tõmmati laiali, kääraaukude juures pöörati taas kokku ning lõpuks tõmmati noot teisest suuremast august (loomaaugust/tosmeaugust) välja. Uuem talinoodavedu Eesti põhjarannikul oli 19. sajandil õpitud peamiselt Ostaškovist [astàškov] pärit venelastelt. Seetõttu on nooda ehituses ja töökorralduses eesti keelde mugandatud vene oskussõnu, nt jättel (<stojatel' [stajàtel']), krompsik/kromkamees (<kormtšij [kormtši]). Noodapüügil osales PõhjaEestis 8, Lääne-Eestis kuni 25 meest. Jääalune noodapüük püsis Põhja-Eestis 1960ndateni. Jääalune õngepüük on tähtis osa harrastuskalastusest ja kalaspordist. Kasutatakse söödastatud või söödastamata õngi, väikest lanti (tirku) liigutatakse üles-alla.   
+
'''Jääpüük''' on kalapüük [[jää]]ga kaetud veekogust.  
 +
 
 +
Jääpüügi algelisemad vormid on [[kahv]]apüük jääaugust, kalade uimastamine löökidega vastu jääd ja [[ahing]]upüük. Harvemini pannakse jää alla madalvette [[mõrd]]u (Kassaril, Matsalus, Noarootsis). Levinuim on jääpüük [[õng]]ede, [[noot]]ade ja võrkudega. Kasutatakse söödata käsiõngi ja [[und]]a, harvem [[jadaõng]]i.  
 +
 
 +
Võrgupüügil tehakse jäässe võrgujada pikkuselt auke. Esimesest august (peaaugust/tõstmeaugust/nõuaugust) aetakse võrgud õhtul lati (hudja) ja selle külge seotud nööriga jää alla ning hommikul tõmmatakse need samast august välja. Hudja ajamiseks on umbes kümnesammuliste vahedega väiksemad hudjaaugud. Hutja tõugatakse aukudest edasi huiduhargiga, suunast kõrvalekaldumisel tõmmatakse see huidukooguga augu kohale. Võrkudega on Põhja-Eestis püütud räime ja kilu, Narva-Jõesuus ka tinti, läänerannikul ja -saartel siiga, koha, vimba ja muud äärekala. Sõrves nimetatakse jääalust võrgupüüki hagepüügiks. Võrgupüügil osaleb harilikult kaks kalurit.  
 +
 
 +
Noodaga on püütud kõikjalt, kus on olnud püsijääd: Lääne-Eestis püüti äärekala, Pärnu lahel ka tinti, Põhja-Eestis kilu ja räime. Noot lasti jää alla suuremast august (peaaugust/laasiaugust), misjärel tiivad tõmmati laiali, kääraaukude juures pöörati taas kokku ning lõpuks tõmmati noot teisest suuremast august (loomaaugust/tosmeaugust) välja. Uuem talinoodavedu Eesti põhjarannikul oli 19. sajandil õpitud peamiselt Ostaškovist pärit venelastelt. Seetõttu on nooda ehituses ja töökorralduses eesti keelde mugandatud vene oskussõnu, näiteks jättel (''stojatel''), krompsik/kromkamees (''kormtšij''). Noodapüügil osales Põhja-Eestis kaheksa, Lääne-Eestis kuni 25 meest. Jääalune noodapüük püsis Põhja-Eestis 1960ndateni.  
 +
 
 +
Jääalune õngepüük on tähtis osa harrastuskalastusest ja kalaspordist. Kasutatakse söödastatud või söödastamata õngi, väikest lanti (tirku) liigutatakse üles-alla.   
  
 
{{mereleksikon}}
 
{{mereleksikon}}
 +
 +
[[Kategooria:Kalapüük]]

Redaktsioon: 11. jaanuar 2014, kell 21:10

Jääpüük on kalapüük jääga kaetud veekogust.

Jääpüügi algelisemad vormid on kahvapüük jääaugust, kalade uimastamine löökidega vastu jääd ja ahingupüük. Harvemini pannakse jää alla madalvette mõrdu (Kassaril, Matsalus, Noarootsis). Levinuim on jääpüük õngede, nootade ja võrkudega. Kasutatakse söödata käsiõngi ja unda, harvem jadaõngi.

Võrgupüügil tehakse jäässe võrgujada pikkuselt auke. Esimesest august (peaaugust/tõstmeaugust/nõuaugust) aetakse võrgud õhtul lati (hudja) ja selle külge seotud nööriga jää alla ning hommikul tõmmatakse need samast august välja. Hudja ajamiseks on umbes kümnesammuliste vahedega väiksemad hudjaaugud. Hutja tõugatakse aukudest edasi huiduhargiga, suunast kõrvalekaldumisel tõmmatakse see huidukooguga augu kohale. Võrkudega on Põhja-Eestis püütud räime ja kilu, Narva-Jõesuus ka tinti, läänerannikul ja -saartel siiga, koha, vimba ja muud äärekala. Sõrves nimetatakse jääalust võrgupüüki hagepüügiks. Võrgupüügil osaleb harilikult kaks kalurit.

Noodaga on püütud kõikjalt, kus on olnud püsijääd: Lääne-Eestis püüti äärekala, Pärnu lahel ka tinti, Põhja-Eestis kilu ja räime. Noot lasti jää alla suuremast august (peaaugust/laasiaugust), misjärel tiivad tõmmati laiali, kääraaukude juures pöörati taas kokku ning lõpuks tõmmati noot teisest suuremast august (loomaaugust/tosmeaugust) välja. Uuem talinoodavedu Eesti põhjarannikul oli 19. sajandil õpitud peamiselt Ostaškovist pärit venelastelt. Seetõttu on nooda ehituses ja töökorralduses eesti keelde mugandatud vene oskussõnu, näiteks jättel (stojatel), krompsik/kromkamees (kormtšij). Noodapüügil osales Põhja-Eestis kaheksa, Lääne-Eestis kuni 25 meest. Jääalune noodapüük püsis Põhja-Eestis 1960ndateni.

Jääalune õngepüük on tähtis osa harrastuskalastusest ja kalaspordist. Kasutatakse söödastatud või söödastamata õngi, väikest lanti (tirku) liigutatakse üles-alla.

MERLE2.jpg See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.