Erinevus lehekülje "Aegna" redaktsioonide vahel
(→Ajalugu) |
(→Viited: välislink) |
||
| 37. rida: | 37. rida: | ||
==Viited== | ==Viited== | ||
{{viited}} | {{viited}} | ||
| + | |||
| + | ==Välislingid== | ||
| + | *[http://www.aegna.ee/ Aegna koduleht] | ||
[[Kategooria:Eesti saared]] | [[Kategooria:Eesti saared]] | ||
Viimane redaktsioon: 7. november 2017, kell 00:54
Aegna (ka Äigna, Eigna, saksa keeles Wulf, rootsi keeles Ulfsö) on Tallinna lahe kirdeküljel, Viimsi poolsaare tipust - Rohuneemest - loodes asuv saar.
Aegna kuulub Tallinna Kesklinna linnaosa haldusalasse ja on ainus meresaar Tallinna piires. Esimesed püsielanikud talvitasid saarel talvel 2003/2004, 2017. aastal oli Aegnal 12 püsielanikku.
Loodus
Aegnast ligi 70% on kaetud metsaga. Vaheldusrikkal maastikul asub rändrahne ning seal pesitseb merikotkas. Eesti iseseisvuse taastamise järel kuulutati kogu saar maastikukaitsealaks.
Asustus
Aegnal on 24 kinnistut. Elekter tuleb saarele merekaabliga ja majadeni maakaabliga. Osa saart saab kaevuvett torustikust, mis on allpool külmumispiiri, osa madalast torustikust.
Laevaliiklus kestab umbes viis kuud aastas. Kolmel suvekuul hoolitseb saare ja saareelanike turvalisuse eest vabatahtlik reservpäästerühm.[1]
Sadam ja laevaliiklus
Aegnale on sõitnud MONICA, JUKU, AEGNA ja sõidab VESTA. Sadam on lainemurdja puudumise tõttu sobiv vaid lühiajaliseks seismiseks, sest on mõjutatud reisilaevade ahtrilainest.
Ajalugu
Aegna kuulus Tallinnale juba 13. sajandil. Saarelt on leitud isegi viikingiaegne münt.
Keskajal sai Tallinna raad saarelt küttepuid ja Aegna kuulus Tallinna raele kuni Põhjasõjani. Seejärel kuulus saar Viimsi mõisale, pärast Vabadussõda allutati Viimsi vallale ja 1975. aastal jälle Tallinnale.
Saare sõjaväeline minevik eristab seda kõigist teistest Eesti väikesaartest. Kuigi seal olid talud juba keskajal, evakueeriti Viimsi mõisa renditalunikud mandrile 1912. aastal, kui Tallinn muudeti Balti sõjalaevastiku baasiks. Peeter Suure merekindluse ehitamise raames algasid Aegnal ehitustööd 1914. aastal. Ehitati võimsad suurtükipatareid ja saarele rajati ka kitsarööpmeline raudtee. 1922. aastal muudeti kogu saar suletud territooriumiks ning elanikud asustati ümber naabersaarele Kräsulile ja Viimsi poolsaarele.
Kuni Teise maailmasõjani saarel asunud Aegna komandatuur oli kui omaette saareriik. Saare eraldatuse tõttu tuli sõjaväel tegelda nii elektrijaama kui ka raudteega, samuti korraldada leivaküpsetamine, pesupesemine ning pidada ka lehmi ja sigu. Saarel elas umbkaudu 360 inimest, neist ligi 200 ajateenijat suures kasarmuhoones. Aegnal oli ka ambulants, raamatukogu ja algkool. Peeti pidusid ja spordivõistlusi, jalgpalliplatsil ka paraade. Tegutses puhkpilli- ja džässorkester, eriti agar oli Aegna Naisselts, mis korraldas mitmesuguseid kursuseid. Pärast Teist maailmasõda oli Aegnal Nõukogude õhutõrjepatarei ning seal elas 100-150 sõjaväelast. Kui see väeosa likvideeriti, muutus saarele pääs alates 1959. aastast vabaks Tallinna ja Harjumaa elanikele. Alles jäi aga 15-20 piirivalvurit.[2]
Kuigi 1900. aastal oli Robert Nermani andmeil Aegnal olnud seitse talu ja 1922. aastal evakueeriti 52 elanikku, ei ole praegused Aegna püsielanikud nende järeltulijad. Nõukogude ajal kasutati saart Tallinna puhkealana ja nii anti sõjaeelsed hooned ettevõtetele puhkekodudeks. Vaheseinu juurde ehitades ja igasse tuppa tervet peret mahutades saadi hulk voodikohti ning ehitati juurde ka uusi puhkemaju. Suviti käis laev iga paari tunni tagant ja nii võis suve jooksul Aegnal käia koguni 40 000 inimest.[3]
Viited
- ↑ Madli Vitismann. Peaminister tutvus väikesaartega. Eesti Päevaleht (Rootsi), 23. august 2017
- ↑ Robert Nerman. Aegna. Tallinn 2008. ISBN/ISSN 9789949180103
- ↑ Madli Vitismann. Aegna - Tallinna oma saar. Eesti Päevaleht (Rootsi), 20. september 2017
