Jäämurdja

Jäämurdja, ka jäälõhkuja on tugevdatud eridisainiga kere ja võimsa jõuseadmega kõrge manööverdusvõimega laev laevaliikluse, uurimistööde ja maavarade kaevandamisega seotud tegevuse tagamiseks jääkattega veekogudel. Jäämurdja tekitab jääs liikudes kerelaiuse kanali, milles teised laevad saavad liikuda.

Ajalugu

Laevade sõitu jääs on täiustatud sajandeid. Arusaadavalt tekkis arenguvõimalus koos aurumasina leiutamisega. Tugevdatud vöör, kahekordsed kereplangud, tihedamad kaared, metallplaatidega kaetud laevakere ja sõurattad, kerevormide täiustamine, jõuseadme võimsuse suurendamine, tuumaenergia ja elektroonika tormiline areng on toonud tänaste jäämurdjateni.

Esimene jäämurdja maailmas oli 1837. aastal Philadelphias ehitatud puidust kere, kahe rautatud sõuratta ja aurujõuseadmega CITY ICE BOAT NR. 1:

CITY ICE BOAT NR 1

Pikkus - 53,1 m

Laius - 8 m

Süvis – 3,05 m

Jõuseade - 2 aurumasinat á 250 HJ

See laev murdis Delaware´i jõel jääd 80 aastat kuni 1917 aastani. CITY ICE BOAT NR. 2 ehitati sealsamas 1868. aastal juba laugjama vööriga. See töötas 72 aastat kuni 1940 aastani.

Klassikaliste jäämurdjate eelkäija oli Saksamaa EISBRECHER I, hilisema nimega EISFUCHS. See laev ehitati 1871. aastal insener Ferdinand Steinhausi projekti järgi Hamburgis jää tõhusamaks läbimiseks lusikvööriga. EISFUCHS teenis kodusadamat 85 aastat kuni 1956. aastani.

EISFUCHS, ex EISBRECHER I

Pikkus - 40,5 m

Laius - 9,75 m

Veeväljasurve - 570 t

Aurumasina võimsus - 400 HJ

Kui esimesed jäälõhkujad lõhkusid jääd aurumasinate jõul vööritääviga rammides, siis arenedes, üha rohkem ja teravama nurga all laevakerega jääle sõites, laeva raskust jää murdmisel ära kasutades muutusid need pigem jäämurdjateks.

1888. aastal avastati USAs Michigani järvel kaksikkäilaga parvlaev-jäämurdjal ST. IGNACE vöörisõukruvi fenomen. Vöörisõukruvi tekitas edasikäigul jää all alarõhu ja soodustas sellega jää murdumist jäämurdja kere raskuse all. Edasikäigul tekitas vöörisõukruvi lisandväärtusena veest ja õhumullidest määrdekihi jäämurdja kere ja jää vahel, vähendades märkimisväärselt nendevahelist hõõrdejõudu. Kui jäämurdja tagasikäigurežiimis edasi liikus, aitas vöörisõukruvi rüsivalli lõhkuda.

Venemaa jäämurdjad

Venemaa esimene jäämurdja oli aastail 1864–1890 Kroonlinna ja Oranienbaumi (praeguse Lomonossovi) vahel sõitnud 60HJlise aurumasina ja sõukruviga 26 meetri pikkune JM PILOT. Kaupmehest laevaomanik Mihhail Britnev lasi vööritäävi pomooripaatide eeskujul laugjamaks ehitada ja metallplaatidega katta. See tõhustas laeva vööriosa jääle ronimist ja kere raskusega jää murdmist.

Soome jäämurdjad

Soomlaste roll jäämurdjate arenduses on olnud märkimisväärne, üksnes jääuuringuid on Soomes tehtud poolteist sajandit. Juba 1890. aastal ehitati Stockholmis Euroopa moodsaim, suurim ja tugevaim lusikvööriga MURTAJA.

Fail:Murtaja.jpg

MURTAJA

Laius - 10,77 m

Veeväljasurve - 825 t

Võimsus võllil - 1200 HJ

Lusikvöör oli efektiivne lausjää murdmisel, kuid lumekihiga rüsijääs jäi liikumine vaevaliseks.

Soomlaste tellimusel ehitati Euroopa esimene vöörisõukruviga jäämurdja SAMPO 1898. aastal Newcastle’s Tyne’i ääres.

Fail:Sampo.jpg

SAMPO

Veeväljasurve - 2050t

2 aurumasinat: üks vööris, teine ahtris

koguvõimsus - 3000 HJ

1926. aastal ehitasid soomlased esimese vedelkütusel töötava jäämurdja JÄÄKARHU.

Pikkus - 73,1 m

Laius - 19,2 m

Dedveit - 2622

JÄÄKARHU töötas kuni 1972. aastani.

Vedelkütuse kasutuselevõtmine pikendas tunduvalt jäämurdja autonoomsust.

Jäämurdmine Arktikas

Põhja–Jäämere pikk rannajoon sundis venelasi esimesi ookeanijäämurdjaid ehitama. 1899. aastal ehitati I järgu kapteni, hilisema admirali Stepan Makarovi näpunäidetel ja järelevaatusel Inglismaal, Tyne äärses Newcastle’is vöörisõukruviga jäämurdja JERMAK.

Fail:Jermak.jpg

JERMAK

Pikkus - 97,53 m

Laius - 21,64 m

Süvis - 7,62 m

Veeväljasurve - 8200 t

4 aurumasinat: üks vööris, kolm ahtris

koguvõimsus - 7,5 MW (10 200 HJ)

4 sõukruvi: üks vööris, kolm ahtris

Hilisema ekspluatatsiooni käigus veenduti, et vöörisõukruvi efekt Arktikas ei toimi ja pärast järjekordset avariid vöörisõukruvi ei taastatudki. JERMAK murdis kuni 2 m paksust jääd ja töötas kuni 1964. aastani.

Newcastle’is ehitati veel SVJATOGOR, hilisem KRASSIN (1916) ja SVJATOI ALEXANDER NEVSKI, hilisem LENIN (1917).

Eestlasest kapteni Karl Jõgi juhtimisel päästis jäämurdja KRASSIN juulis 1928 Itaalia kindrali Umberto Nobile dirižaabliekspeditsiooni 8 ellujäänud liiget. Newcastle’is ehitatud kolmest jäämurdjast oli KRASSIN kõige võimsam.

Fail:Krassin.jpg

KRASSINi vastuvõtt Peterburis pärast Umberto Nobile ekspeditsiooni päästmist

Pikkus - 99,8 m

Laius - 21,65 m

Süvis - 7,5 m

dedveit - 4220

See laev töötas jäämurdjana Põhja-Mereteel kuni 1971. aastani ja hiljem uurimislaevana Arktikas. Alates 1998. aastast on KRASSIN ujuvmuuseum Peterburis.