Läänemeri

Läänemeri (inglise keeles Baltic Sea) on Atlandi ookeani juurde kuuluv Põhja- ja Kesk-Euroopa vahel asuv sisemeri, mis piirneb Eesti, Läti, Leedu Poola, Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome ja Venemaaga. Põhjamerega ühendavad Läänemerd suhteliselt kitsad ja madalad Taani väinad (Sund, Suur Belt ja Väike Belt) ja Kieli kanal. Läänemere juurde kuulub ka Kattegati väin Rootsi ja Taani vahel.

Fail:Baltic Sea 1.png

Läänemere kaart

• Tüüp: Sisemeri
• Pindala: 415 266 km² (koos Taani väinade ja Kattegatiga)
• Valgala: 1 641 650 km²
• Suurim pikkus: 1600 km
• Suurim laius. 193 km
• Suurim sügavus: 459 m (Landsorti süvik)
• Keskmine sügavus: 52 m
• Maht: 21 721 km³
• Rannajoone pikkus: ~ 8 000 km
• Täiliku veevahetuse aeg: 25 aastat.

Eesti merealad Läänemeres: 36 261 km², sealhulgas:

• sisemeri: 13 39 km²
• territoriaalmeri: 11 811 km²
• majandusvöönd: 11 311 km²

Rannajoone pikkus (koos saartega): 3 780 km.

Läänemere nimi piirnevate riikide keeltes

• Eesti keeles: Läänemeri
• Läti keeles: Baltijas jūra
• Leedu keeles: Baltijos jūra
• Poola keeles: Baltyckie Morze
• Saksa keeles: Ostsee
• Taani keeles: Østersjøn
• Rootsi keeles: Östersjön
• Soome keeles: Itämeri
• Vene keeles: Балтийское море
• Inglise keeles: Baltic Sea

Läänemere arenguetapid

Läänemeri on suhteliselt noor veekogu, mille kujunemist on mõjutanud kliimamuutused ning sellega seonduvad mandrijää pealetungid ja taandumised. Läänemere olulisemad arenguetapid on [2]:

• Eemi meri – 130 000 – 115 000 aastat tagasi
• Balti jääjärv – 12 600 – 10 300 aastat tagasi
• Joldiameri – 10 300 - 9 500 aastat tagasi
• Antsülusjärv – 9 500 – 8 000 aastat tagasi
• Mastogloiameri – 8 000 – 7 500 aastat tagasi
• Litoriinameri – 7 500 – 4 000 aastat tagasi
• Limneameri ja nüüdismeri – 4 000 – kuni tänapäevani.

Nüüdisaegse Läänemere ulatus ei erine oluliselt Limneamere omast. Jääaja järelnähuna kerkib maapind aeglaselt mere põhjaosas, sealhulgas ka Loode-Eesti rannikul.

Liigestatus

Läänemere merealade nimetused

Läänemere merealade jaotuste nimetused

Läänemeri on tugevasti liigestatud rannajoonega sisemeri, mille suurimad lahed on Botnia laht ehk Põhjalaht (117 000 km²), Soome laht (296 000 km²) ja Liivi laht (18 100 km²). Läänemeres on arvukalt saari, eriti Rootsi ja Soome arhipelaagides ja Eesti läänerannikul. Rannajoone laadilt domineerib Rootsis ja Soomes skäärrand, Saksamaal, Poolas, Leedus ja Lätis liivarand ning Eestis murrutusrand (karbonaatkivimite ja moreeni alal).

Läänemere suuremad saared on Sjælland (7 016 km²), Gotland (3 001 km²), Fyn (2 976 km²), Saaremaa (2 673 km²), Öland (1 344 km²), Lolland (1 241 km²), Hiiumaa (968 km²) ja Rügen (926 km²).

Läänemere merealade piirid ja ingliskeelsed nimetused (Rahvusvahelise Hüdrograafiaorganisatsiooni Läänemere Hüdrograafiakomisjoni ettepanekul) on ära toodud kõrvaloleval kaardil.

Läänemere alajaotuste kaart

• Põhjalaht ehk Botnia laht - Pohjanlahti, Bottniska viken, Bay of Bothnia
• Kvark - Merenkurkku, Kvarken, The Quark
• Botnia meri - Selkämeri, Bottenhavet, Bothnia Sea
• Ahvenameri - Ahvenanmeri, Ålands hav, Åland Sea
• Saaristomeri - Saaristomeri, Skärgårdshavet, Archipelago Sea
• Soome laht - Suomenlahti, Finska viken, Gulf of Finland
• Läänemere põhjaosa - Northern Baltic
• Väinameri - -, Moonsundet, Väinameri
• Liivi laht - Rīgas jūras līcis, Riianlahti, Rigabukten, Gulf of Riga
• Läänemere keskosa - Baltic Central
• Läänemere kaguosa - South-Eastern Baltic
• Gdanski laht - Zatoka Gdańska, Danziger Bucht, Gulf of Gdansk
• Läänemere lääneosa - Western Baltic
• Sundi väin - Øresund, Öresund, The Sound
• Väike-Belt - Lille Bælt, The Little Belt
• Suur-Belt - Store Bælt, The Great Belt
• Kattegat - Kattegatt, Kattegat

Hüdroloogiline režiim

Läänemeri on riimveeline veekogu mille veebilansi olulise osa moodustab jõgede sissevool (kokku 14 000 m³/sek) ja sademete hulga domineerimine võrreldes aurumisega (+2 000 m³/sek). Soolase merevee sissevool Põhjamerest (soolsusega 35‰) on samas suurusjärgus mageda vee juurdevooluga (jõed ja sademed), mille tulemusena kujuneb välja suhteliselt stabiilne riimveelisus (8-10‰), kusjuures soolsus väheneb eemaldumisel Taani väinadest. Taani väinades on pinnasekihi soolsus 8-10‰, Läänemere avaosas 6-7‰ ning see väheneb 1-2‰ Soome ja Botnia lahe sopis.

Soolsuse vertikaalsuunaline erinevus on märkimisväärne, kusjuures soolsuse hüppekiht (halokliin) paikneb 30 meetri (mere lõunaosas) kuni 70 meetri (Soome lahes) sügavuses ning soolsus allpool hüppekihti muutub vahemikus 10-16‰ vähenedes seejuures reeglina põhja suunas.

Läänemerre suubuvatest jõgedest on suurima jõgikonnaga ja sellest tulenevalt ka suurima vooluhulgaga alljärgnevad jõed:

• Neeva jõgikond 281 000 km²
• Visla jõgikond 194 000 km²
• Oder jõgikond 118 000 km²
• Nemunas jõgikond 98 200 km²
• Daugava jõgikond 87 900 km²
• Narva jõgikond 56 200 km²

Läänemere pinnatemperatuur on:

• mere lõunaosas: suvel 16-18ºC, sügisel 9ºC, talvel 2-3ºC
• mere põhjaosas: suvel 13-15ºC, sügisel 6-7ºC, talvel: 0ºC või külmem.

Läänemere põhjakihtides (allpool halokliini) on temperatuur aastaringselt ca 5ºC. Sooja aastaaja algperioodil pinnavete soojenemisel päiksekiirguse toimel moodustub temperatuuri hüppekiht (termokliin), mis perioodi kestel langeb allapoole ja stabiliseerub 20-30 meetri sügavusel. Tänu temperatuuri hüppekihile võivad rannikumeres sõltuvalt tuule suunast (merelt maale või vastupidi) suveperioodil esineda olulised temperatuuri kõikumised. Eriti iseloomulik on see Soome lahe rannikul, kus maatuulte korral tänu tõusikvoolule (inglise upwelling) võib temperatuur poole ööpäeva jooksul langeda kümnekonna kraadi võrra.

Läänemere hoovused ja veetase

Läänemere üldisele tsirkulatsioonile avaldab olulist mõju jõgede sissevool ja veevahetus Põhjamerega, mistõttu pikaajaliste keskmiste hulgas domineerib antitsükloniline (vastu kellaosuti liikumise suunda) tsirkulatsioon. See tähendab, et mere idarannikul on hoovused suunatud põhja poole, Soome lahe lõunarannikul itta, Soome lahe põhjarannikul läände ja Rootsi rannikul lõunasse. Tegelik hoovuste pilt on aga palju keerulisem ja sõltub olulisel määral tuule suunast ja tugevusest.

Läänemere veetaseme kõikumise olulisemaid mõjutajaid on tuul. Tugeva ja kestva läänetuulega kerkib veetase mere idaosas ja langeb lääneosas ning vastupidi. Tuulest tingituna tõusis veetase 1824. aastal Neeva suudmealal 4,1 meetrini ja Pärnus 1967. aastal 2,53 meetrit üle keskmise. Lainekõrgus on enamasti 1-3 meetrit, tugeva tormi ajal võib lainekõrgus avamerel ulatuda 10 meetrini, Soome lahes 6 meetrini ja Liivi lahes 3 meetrini. Loodete mõju Läänemere veetasemele ei ole märkimisväärne, kõikumine ei ületa 10 cm.

Jääkate

Keskmiselt võib jäätuda kuni 45% kogu Läänemere pindalast. Tüüpiliselt on jääga kaetud külmal aastaajal Botnia, Soome ja Liivi lahed ning Väinameri, samuti Stokholmi ja Ahvenamaa saarestikud. Ülejäänud merealad normaalsel talvel üldjuhul ei jäätu, välja arvatud kitsad ja madalaveelised lahed. Jääkatte maksimum on veebruaris-märtsis, kusjuures jääkatte paksus Põhjalahe põhjaosas ulatub kuni 70 cm-ni. Soome ja Liivi lahe külmumine algab jaanuari teisel poolel. Eriti külmadel talvedel võib Läänemeri olla tervikuna jääga kaetud. Viimati juhtus see 1987. aastal.

Elustik

Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Eesti rannikuvetes on määratud 15 taimeliiki ja 87 eri liiki vetikaid, s.h. sini-, rohe-, mänd-, pruun- ja punavetikat. Üks iseloomulikumaid põhjataimi on põisadru. Punavetikatest on tuntuim harilik agarik, mida kasutatakse tööstuslikult agar-agari tootmiseks.

Läänemere loomastik on isenditerohke, kuid liigivaene, sest vesi on mageveeliikide jaoks liiga soolane ja ookeaniliikide jaoks liiga mage. Peamised püügikalad on räim, kilu, tursk ja lest. Imetajatest leidub Läänemeres hallhülgeid ja viigrit.

Helsingi konventsioon

1974. aastal kirjutati esmakordselt maailma ajaloos alla kokkuleppele, milles kõik merd ümbritsevad reostusallikad olid võetud ühe kokkuleppe objektiks. See seitsme Läänemerd ümbritseva riigi allkirjastatud konventsioon jõustus 3. mail 1980.

Arvestades poliitilisi, rahvusvahelise õiguse ja keskkonnakaitse muutusi ning arenguid kirjutasid Läänemere riigid ja Euroopa Liit 1992. aastal alla uuele kokkuleppele, mis jõustus 17. jaanuaril 2000. Kokkulepe eesmärk on kaitsta Läänemere keskkonda, s.h. merepõhja igasuguse reostuse eest. Kokkuleppe juhtiv organ on Helsingi Komisjon ehk HELCOM.

Allikad ja viited

• 1. Wikipedia Commonsi pildipank
• 2. Anto Raukas. Eesti loodus. Valgus ja Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 1995, lk. 218-238
• 3. Mereleksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 1996, lk. 232-235
• 4. Eesti Entsüklopeedia, 6. köide, lk. 33-34
• 5. Ahto Järvekülg ja I. Veldre. Elu Läänemeres. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1963.

Vaata ka

Täiendavat informatsiooni võib leida järgmiste märksõnade abil:

• Baltic region
• Baltic Sea Action Group (BSAG)
• Council of the Baltic Sea States
• List of cities and towns around the Baltic Sea
• List of rivers of the Baltic Sea
• M/V Estonia
• Nord Stream
• Northern Europe
• Ports of the Baltic Sea
• SS Cap Arcona
• Wilhelm Gustloff (ship)

Välislingid

• Baltic Sea clickable map and details.
• Protect the Baltic Sea while its still not too late.
• The Baltic Sea Portal – a site maintained by the Finnish Institute of Marine Research (FIMR) (in English, Finnish, Swedish and Estonian)
• Baltic Nest Institute
• Encyclopedia of Baltic History
• Old shipwrecks in the Baltic
• How the Baltic Sea was changing – Prehistory of the Baltic from the Polish Geological Institute
• Late Weichselian and Holocene shore displacement history of the Baltic Sea in Finland – more prehistory of the Baltic from the Department of Geography of the University of Helsinki
• Baltic Environmental Atlas: Interactive map of the Baltic Sea region
• Can a New Cleanup Plan Save the Sea? – spiegel.de
• List of all ferry lines in the Baltic Sea (Läänemere laevaliinide nimekiri).
• Baltic Marine Environment Protection Commission (HELCOM)
• Talvenavigatsiooni koduleht Baltice.org
• Baltic Sea Wind – Mere ilmateade
• Ostseeflug – Lühifilm (55')Saksamaa rannajoonest ja linnadest Läänemere ääres.

Autor: Vaido Kraav