Paat

Paat (hollandi keeles boot) on väike (alla 15 m pikk) harilikult tekita, vahel osalise või täistekiga ujuvvahend. Paati liigutatakse mõladega (kanuu), aerudega (sõudepaat), purjedega (purjepaat) või jõuseadmega (mootorpaat). Paadi ehitamiseks kasutatakse puitu, nahka, puukoort, kummi, plasti, rauda, terast jm. Otstarbelt jaotatakse paadid spordi-, matka, kala-, (laevade) töö-, pääste- ja sõidupaatideks.

Varaseimad kalapaatide säilmed pärinevad hilisest kiviajast. Paadi eellasteks peetakse parve ja puutüvest õõnestatud ruhti, vanim ruhi on männipuust ummispuupaat, asub Assenis (Madalmaad), pärit aastaist 6315+/-275eKr. Ruhest arenesid laialipainutatud parrastega vene ja pardalaudade ja kiiluga laudpaat. Hara lahe äärest on leitud säilmed üleminekuvormist, mille kiil on ruhepõhja meenutavalt lai ja pealt nõgusaks õõnestatud, kaarte kinnitamiseks on külge jäetud aasad ning pardalauad on puujuurtega kokku õmmeldud. Põhja-Ameerika indiaanlastel ja Siberi taigaelanikel on puukoorest paadid - kanuud. Eskimod, tšuktšid ja aleuudid kasutavad paatide (kajakk, umiakk) valmistamiseks mereloomade nahku. Suurbritannias, Ameerika indiaanlaste juures ja Mesopotaamias tunti ümaraid korvikujulisi paate. Okeaanias kasutatakse tugipuuga paate - katamaraane.

Laevadel kasutatakse peegelahtriga tööpaate, olenevalt suurusest pargast ehk barkassi kuni 24 aeruga, kaatrit 10-12 aeruga, jullat 2-8 aeruga, neil võib olla ka jõuseade. Sõidupaadid võivad olla teki või pooltekiga püsi- või teisaldatava mootoriga. Päästepaadid on vellboodi tüüpi mootor- või käsiajamiga või sõudepaadid. Levinud on kummist täispuhutud päramootorpaadid.

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.