Eesti Meremeeste Union
Eesti Meremeeste Union oli 1940. aastal loodud Eesti Meremeeste Kutseühingu järglane eksiilis.
Pärast Teist Maailmasõda oli Eesti Meremeeste Unionil umbes 2500 liiget ja 4-5 töötajat. Rootsis ei õnnestunud 1954. aastal läbirääkimised laevaomanikega kollektiivlepingu sõlmimiseks ning laevaomanikud moodustasid omaette laevajuhtide ühingu, et sellega kollektiivleping sõlmida. Uniooni tolleaegse peasekretäri Nikolai Metslovi eestvõttel korraldatud lühiajalise streigi tulemusena õnnestus juuni algul 1954 kollektiivleping sõlmida, reederid loobusid laevajuhtide ühingust ning ka laevade juhtkonnad deklareerisid, et kuuluvad Uniooni.[1]
Unioon oli Rahvusvahelise Transporditöötajate Föderatsiooni ITF liige ja sõlmis ITFi kollektiivlepinguid laevadel, millel vähemalt 25% laevaperest, sh laevajuhtkond olid eestlased.[2] Unioon kuulus ka Rahvusvahelisse Vabade Ametiühingute Konföderatsiooni (ICFTU, International Confederation of Free Trade Unions).[3]
Eestlasteks loeti ka neid, kel oli juba mõne muu riigi kodakondsus, kuid unioon väljastas eesti meremeestele meremehetunnistusi kuni oma tegevusaja lõpuni.
Eesti Meremeeste Union andis välja bülletääni Eesti Meremees.[4]
Eesti Meremeeste Unioni viimane esimees kapten Karl Matson kirjutas 7. detsembril 1995 alla ühisavaldusele Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühinguga EMSA, milles pooled deklareerisid, et EMSA on ITFi liikme Eesti Meremeeste Unioni õigusjärglane.[5]
Viited
- ↑ Voldemar Kures. Seitsme lukuga suletud raamat, III köide, Tartu 2007, lk. 338-343
- ↑ Välis-Eesti laevandusest ja Eesti Meremeeste Unioonist. Meremees 1995, nr 20
- ↑ Tiit Made. Rootsis Nõukogude saatkonnas. Tallinn, 2016
- ↑ Voldemar Kures. Seitsme lukuga suletud raamat, II köide. Tartu, 2006
- ↑ Ühisavaldus. Meremees 1996, nr 1-2
