Otto von Kotzebue
Otto von Kotzebue (30. november/19. detsember 1787 Tallinn – 15. jaanuar/3. veebruar 1846 Tallinn) oli baltisakslasest meresõitja ja maadeavastaja. Ta oli kirjanik August von Kotzebue poeg.
Ümbermaailmareisid
Otto von Kotzebue õppis aastail 1796-1803 Peterburi Kadetikorpuses ning osales juba kadetina aastail 1803-1806 Adam Johann von Krusensterni ümbermaailmareisil. Too soovitas teda juhtima teaduslike eesmärkidega ümbermaailmareisi prikiga RJURIK aastail 1815-1818, selle reisi ajal avastati Tuamotu ja Marshalli saarestikus hulk uusi saari ning Rataki ja Raliki saarteahelikud. Ta püüdis läbida ka Loodeväila.
Aastail 1819-1822 teenis Otto von Kotzebue Tallinnas laevastikus ning osales põhja- ja lõunapooluse ekspeditsioonide plaanide koostamises. Aastail 1823-1926 juhtis ta uut ümbermaailmareisi luubiga PREDPRIJATIJE ning avastas taas saari Tuamotu ja Samoa saarestikus. See ekspeditsioon pani aluse Vaikse ookeani okeanograafia uurimisele. Mõlemas Otto von Kotzebue ümbermaailmareisis osalesid loodusuurijatena Eestist J. F. Eschscholtz, Heinrich Lenz ja E. R. Hofmann.
Eestis
Aastail 1827-1830 teenis Otto von Kotzebue Tallinnas liinilaeva PEETER I ja 23. mereväeekipaaži komandörina, 1829. aastal sai ta I järgu kapteniks. Läks 1830. aastal tervislikel põhjustel erru ja elas Harjumaal Triigi mõisas. Kotzebue nime kannab Alaska rannikul tema avastatud laht. Ta hauasammas on Harjumaal Kosel.
Teoseid
- Entdeckungs-Reise in die Süd-See und nach der Berings-Straβe zur Erforschung einer nordöstlichen Durchfahrt. Unternommen in den Jahren 1815, 1816, 1817 und 1818, I-II. Weimar, 1821
- Путешествие вокруг светаю СПб, 1821
- Neue Reise um die Welt in den Jahren 1823, 1824, 1825 und 1826, I-II. Weimar, 1830
- Reis ümber maailma aastail 1823-1826. Tallinn, 1978
Biograafiaid
- Eesti Entsüklopeedia, 14. kd, lk 181
- DbBL, 410-411
- V. Kaavere. Otto Kotzebue reisid. Eesti Loodus 1966, nr 6, lk 328-333
- V. Passetski. Eestist pärit Arktika-uurijad. Tallinn, 1970, lk 54-77
- Mereleksikon, lk 176
- Eesti teadlaste biograafiline leksikon, 2. kd, lk 87
E. Tammiksaar
