Merepiirivalve Eestis

PPA lipulaev KINDRAL KURVITS

Merepiirivalve Eestis on Eesti merepiiri valvamise ja muude sellega seotud tegevuste ühisosa, mis on kuulunud läbi aegade erinevate ametite ülesannete hulka.

Eesti esimese piirivalve moodustas Tsaari-Venemaa (randrüütel).

1918-1940

Eesti Vabariigi esimese piirivalve merepiirile organiseeris Johan Pitka 14. novembril 1918, piir Peipsil suleti 8. juunil 1919. Vabadussõja ajal ja vabariigi algaastail tuli põhiliselt võidelda salakaubandusega (Nõukogude Venemaale viidi toiduaineid, Eestisse toodi tubakat, kohviuba, siidi ja muud).

1920.-1930. aastail võideldi merel põhiliselt salapiirituseveoga, Peipsil (alates 1930. aastaist) Venemaalt lähtuvate tahtlike piiririkkumistega ja provokatsioonidega (kokku oli üle 300 vahejuhtumi, kaks piirivalvurit mõrvati). Liiklusvahendeina kasutati peamiselt mootorpaate. Kokku tabas Eesti piirivalve üle 5000 salakaubavedaja, konfiskeeriti umbes 250 000 liitrit piiritust, surma sai 17 piirivalvurit (peamiselt võitluses salapiirituse vedajatega). Piirivalvurid täitsid ka väiksemate tuletornide ja tollipunkti ülemate kohustusi, jälgisid kalakaitseseaduse täitmist ja muud.

1940-1991

Pärast Eesti järkjärgulist okupeerimist 1939-1940 asendati Eesti piirivalve NSV Liidu omaga ning Eesti isoleeriti täielikult välisilmast (loata minek üle piiri välismaale oli võrdsustatud kodumaa reetmisega). Lisaks kehtestati Eesti rannikualadel niinimetatud piiritsoonid, millesse sisenemisel pidi olema (välja arvatud seal elavatel inimestel) tähtajaline eriluba, Soome lahe saartelt (välja arvatud Prangli) aga sunniti kohalikud elanikud 1950. aastate alguseks lahkuma. Ka tehti takistusi rannakaluritele (näiteks paatide kasutamises ja hoidmises; väljaspool paadisadamat rannal oleva paadi saagis piirivalve puruks), see mõjus pärssivalt kogu Eesti rannakalandusele. Alates 1960. aastaist, kui NSV Liidu riigipiir oli sissetungi välistavalt suletud, sai piirivalvurite (NSV Liidus allus piirivalve Riiklikule Julgeolekukomiteele) põhiülesandeks takistada elanike põgenemist meritsi välismaale. Kokku oli Eestis 42 piirivalvekordonit.

1991-...

Riigi- ja Piirikaitseameti valitsemisalas

8. aprillil 1991 moodustati valitsuse määrusega Eesti Riiklik Piirikaitseamet. 15. juulil 1991 moodustati Riikliku Tolliameti ja Riikliku Piirikaitseameti baasil Riiklik Tolli- ja Piirikaitseamet Eesti Vabariigi riigiministri valitsemisalas. 29. augustil 1991 reorganiseeriti Riiklik Tolli- ja Piirikaitseamet Eesti Vabariigi Riigi- ja Piirikaitseametiks (Eesti Riigi- ja Piirikaitseamet) Eesti Vabariigi riigiministri valitsemisalas.

Eesti Vabariigi piiri kontrolli alla saamine eeldas ka kontrolli saavutamist merel. Eesti merepiir on maismaapiirist tunduvalt pikem ja selle kontrolli all hoidmine nõuab peale hästi koolitatud meremeeste tehniliselt heas korras laevu ning muid vahendeid. Laevu aga esialgu ei olnud ja seetõttu loodi Riiklikus Tolli- ja Piirikaitseametis 28. augustil 1991 mereosakond. Käivitati ka merepiirivalvurite koolitus, kuhu valiti kogenenud meremehi.

Piirivalveameti valitsemisalas

28. veebruaril 1992 reorganiseeriti Riigi- ja Piirikaitseamet Eesti Vabariigi Piirivalveametiks siseministri valitsemisalas.

1992

6. mail 1992 kinkis Rootsi Kuningriik Eestile 16,6 meetri pikkuse piirivalvekaatri, mis sai märgistuseks PVK-001. Kaater oli planeeritud Narva-Jõesuusse idapiiri kontrolli tugevdamiseks. Hoogustus merepiirivalvurite ettevalmistus. Kuus kuud hiljem 16. novembril 1992 sai Eesti endale Soomest korraga kolm laeva: need olid 29 meetri pikkused ja said oma järjekorranumbriteks PVL-100, PVL-101 ja PVL-102. See võimaldas juba teostada plaanipärast kontrolli merel.

1993

11. jaanuaril 1993 käivitus järjekordne merepiirivalve kursus. 23. septembril 1993 saabus järjekordne piirivalvekaater, mis sai numbriks PVK-003. 22. detsembril 1993 saabus PVK-002.

1994

Kuna võib öelda, et tegemist oli juba väikese laevastikuga, mille ettevalmistus, juhtimine ja korrashoid vajasid omaette struktuuriüksust, moodustati 1. veebruaril 1994 Piirivalvelaevade Üksikdivisjon, mille komandöriks määrati kogenenud meremees - kaptenleitnant Ants Toomepuu. Tallinna Meretehases toimus uue ehitatava piirivalvelaeva kiilupanek (tulevane PVL-103 PIKKER). Samaaegselt hoogustus töö merekordonites. Eesti saartel paiknevatele kordonitele ja radarijaamadele oli hädasti vaja toimetada kütet, varustust, ehitusmaterjale ja tehnikat. 12. oktoobril 1994 osteti Vene Föderatsioonist kiire dessantlaev selleks, et lahendada väikesaarte varustamisega seotuid probleeme. Laev sai nimeks PVL-104 TIIR. Järgnevalt sai piirivalve laevastik täiendust 16. detsembril 1994. aastal Norra Kuningriigilt kiirekäigulise 36,5 meetri pikkuse laeva näol, mis oli seni suurimaks laevaks piirivalves. Laev nimeks sai PVL-105 TORM.

1995

1995 oli kiire arengu aasta. 27. jaanuaril 1995 saabus Soomest korraga kaks suurt piirivalvelaeva: 35,7 meetrine alus sai nimeks PVL-106 MARU ja 48,3 meetri pikkune alus sai nimeks PVL-107 KÕU. 21. aprillil 1995 anti Veeteede Ametilt Piirivalveametile üle korraga kolm väikest laeva, mis said märgistuseks PVK-017, PVK-018 ja PVK-019 ning olid osaliselt meeskondadega komplekteeritud. Valmis ka esimene Eestis ehitatud piirivalvelaev, mis sai nimeks PVL-103 PIKKER. 1995. aastal oli piirivalvel üle 50 aluse ja 30 kaldakordonit (sealhulgas Piirissaarel).

1996

1. veebruaril 1996 lisandus õppelaev PVL-108 LINDA. 20. novembril 1996 sõlmis Piirivalveamet BLRT-ga lepingu jääklassiga piirivalvekaatri (tulevane PVK-010) ehitamiseks.

1997

VALVAS

1. oktoobril 1997 kinkis USA rannavalve Piirivalveametile 56-meetrise aluse, mis sai nimeks PVL-109 VALVAS. 28. juulil 1997 anti Piirivalveametile üle jääklassi piirivalvekaater PVK-010.

2000

VAPPER

2000. aastal valmis teine Eestis ehitatud piirivalvelaev PVL-111 VAPPER.

Piirivalvelaevade Üksikdivisjon 1994-2007

Senine areng seadis Piirivalvelaevade Üksikdivisjoni juhtkonna raske ülesande ette - tuli kiiresti leida ja välja õpetada piirivalvelaevadele tasemel meeskonnad - tagada laevade teenistusvalmidus, avariideta sõit, laevade häireteta varustamine kütuse, määrdeainete ja varustusega - kindlustada laevad plaaniliste hooldustega ja samal ajal teostada vajalikud ümberehitused. Tõsine väljakutse oli PVLÜD laevade osalemine mitmetel rahvusvahelistel mereõppustel, mis seadis laevade meeskonnad eriti keerulisse olukorda. Tekkis tõsine vajadus välja arendada püsiv kaader. Kõrgenenud nõuded eeldasid ühtsel tasemel ohvitseride ettevalmistamist. 1996. aastani sai PVLÜD ohvitsere põhiliselt jalaväeohvitseride kursuse ja Nõukogude Armee ohvitseride auastet omavate meeste ümberatesteerimise kaudu. 1996-97 käivitus esimene sõjajärgne Eesti mereväeohvitseride kursus, mille enamus koosnes piirivalveohvitseride kandidaatidest. Toimunus 3 mereväeohvitseri kursust, mis võimaldas PVLÜD-l saada endale tugev ohvitserkoosseis.

Piirivalvelaevade üksikdivisjoni põhiülesanded olid:

• merepiiri valvamine ja kaitsmine;
• piirireziimi nõuete täitmise tagamine sise- ja territoriaalmerel;
• osalemine otsingu- ja päästetegevusel territoriaal- ja sisemerel;
• majandusvööndi õigusreziimi tagamine;
• samuti oli divisjon põhiline jõud keskkonnareostuse avastamisel, lokaliseerimisel ja likvideerimisel.

Seoses piirivalveasutuste optimeerimisega anti alates 1. jaanuarist 2007 Piirivalvelaevade Üksikdivisjoni funktsioonid üle Põhja Piirivalvepiirkonnale.

Politsei- ja Piirivalveameti valitsemisalas

Mootorpaat M-15

Valitsusliidu programm aastateks 2007–2011 sätestas siseturvalisuse arendamisel ühe olulise prioriteedina lõpetada riiklikult tarbetu dubleerimine erinevate ministeeriumite ja ametkondade vahel. Dubleerimise ja valdkondade juhtimise hajumise vältimiseks nägi valitsuse tegevuskava ette Politseiameti, Piirivalveameti ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ühendamise. Politsei ja piirivalve seaduse rakendamise seadus võeti Riigikogus vastu 26. novembril 2009 ning president kuulutas selle välja 11. detsembril. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) käivitati 1. jaanuarist 2010.