Tanker
Tanker (ingl <tank ’tsistern, paak’), ka tanklaev, veolaev, milles laevakeresse ehitatud mahuteis veetakse vedelat lasti. Tuntakse nafta-, gaasi-, keemia- (msg. Kemikaalide veoks), veini-, vee- jm tankereid. Tankerid on ühetekilised ahtris paikneva masinaruumi ja tekiehitisega alused. Vanematel tankeritel võib olla ka keskmine tekiehitis. Konstruktsioonierinevused tulenevad lasti iseärasustest ja selle veole esitatavaist nõudeist. Kasutatavaimad on naftatankerid, nad moodustavad 8,6% maailma tsiviillaevade arvust ja 31,6% nende kogutonnaažist (1989. a. 6383 laeva, 129 777 506 brt). Piki- ja põikvaheseintega on tankeri lastiruum jagatud tankideks. Nüüdisaja looduskaitsenõuete kohaselt ehitatakse tankerid topeltpõhja ja topeltparrastega. Laaditakse harilikult kalda-, lossitakse laevapumpadega. Tankerite DW on 500—3000 t (kohalikel vedudel ja laevu kütusega varustavatel punkrilaevadel) või 30 000—100 000 t (nafta ja naftasaaduste veoks). Pms toornafta veoks määratud supertankerid on VLCC (Very Large Crude Carrier), DW kuni 250 000 t, ning ULCC spetsiaalselt tankeriks kavandatud aluseks peetakse Inglismaal 1886 Saksamaa tarbeks ehitatud GLÜCKAUFi. 19. saj. viimasest veerandist on andmeid, et ka Kaspial on olnud primitiivseid tankereid. Eesti sai esimese tankeri (LAGEDI) 1994 (mahutab üle 5000 t naftat). – Vt. ka turbiinlaev.
See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal. |