Laeva teooria

Laeva teooria on teadus, mis käsitleb laeva mereomadusi lähtuvalt loodusseadustest. Uuringute tulemusi kasutatakse laevaehituses.

Laeva teooria jaguneb laeva staatikaks, mis tegeleb tasakaaluseisundis ujuva laeva omadustega, ja laeva dünaamikaks, mis käsitleb ujuva laeva liikumisomadusi, näiteks püstivust liikumisel, õõtsumist ja käitumist lainetusel, vee- ja õhutakistust liikumisel, käikuvust, juhitavust, samuti õõtsesummutite, käiturite ja laeva veeskamisaluseid.

Laeva teooria võimaldab valida ehitatava laeva vajalikud mõõtmed, kuju, tugevuse, jõuseadme võimsuse ja muu teabe, mis sobivaimalt vastavad tema kasutuseesmärgile ja -tingimustele ning tagavad ohutuse. Meresõitjatele annab laeva teooria võimaluse ette näha laeva käitumist eri olukordades ning võtta vajalikke meetmeid avariiolukordade ja vigastuste korral. Laeva teooria mittetundmine või -arvestamine on viinud paljude õnnetusteni merel ja veeskamisel, näiteks WASA hukk. Esimene katse ette arvutada ehitatava laeva veeväljasurvet tehti Suurbritannias 1666. aastal. Laeva teooria aluse lõid L. Euler, D. Bernoulli ja W. Froude. Eraldi teadusharuks kujunes laeva teooria 20. sajandi algul.

Autor: Enn Oja

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.