Heinrich Lenz
Heinrich Friedrich Emil Lenz (24./12.III (varasemates trükistes ja teatmikes ekslikult II) 1804 Tartu – 10. II 1865 Rooma, maetud Rooma Cimitero del Protestanti’le), füüsik; baltisakslane, Tartu magistraadi ülemsekr-i p, Friedrich David L-i pojap, J.E.F. Giese õep. Lõpetas kiitusega tartu gümn-i ning õppis 1820-22 TÜ filos- ja 1822-23 usutsk-s. Töötas õpingute ajal TÜ füüsikakab-s G.F. Parroti asst-na, osales viimase soovitusel 1823-26 füüsikuna O. Von Kotzebue ümbermaailmareisil laevaga „Predprijatije“, eksped-ks vajalik aparatuur (batomeeter, pendel, elektromeeter jm) oli ehitatud G.F. Parroti juhtimisel TÜ töökojas. Täiendas end 1827 Saksamaal Heidelbergi ÜK-s, kus omandas dr-kraadi. Töötas Peterburi TA füüsikakab-s ning jätkas 1829-30 geofüüsikal mõõtmisi Kaukaasias ja Kaspia mere rannikul. Valiti 1828 Peterburi TA adjunktiks füüsika alal (ümbermaailmaeksped-l tehtud uuringute aruande ning eriti merevee t°-i ja soolade kontsentratsiooni mõõtmisel saadud uudsete andmete eest), 1830 erakorr ning 1834 korr akad-ks. Oli a-st 1836 PÜ prof, 1840-60 dekaan ja 1863-65 rektor. Suri Roomas ravil viibides. – L-i peetakse üheks nüüdisaegse okeanograafia rajajaks. Tema tead uuringud ning geofüüsikal mõõtmisi iseloomustas läbimõeldud metoodika ja täpsus. 1833 formuleeris ta induktsioonivoolu suuna määramist käsitleva seaduse (L-i reegel), 1835 tegi kindlaks metallide takistuse sõltuvuse t°-st ning 1842 sõnastas J. Joule’ist sõltumatult elektrivoolu soojusliku toime seaduse (Joule’i-L-i seadus). Rajas koostöös TÜ prof-i M.H. Jacobiga 1839-47 elektrimasinate teooria alused, tõestas alalisvoolumasinete pööratavuse ning avastas nn ankrureaktsiooni ja näitas selle kõrvaldamise viisi. Avaldanud 54 teadustööd (vt Ленц Э. Х. Избранные труды М. Л. 1950) ja 4 õpikut. Tema gümn-i füüsikaõpik ilmus 1839-67 8 tr-s, laialt levis ka esialgu sõjaväekõrgkoolidele mõeldud füüs geograafia õpik, mis ilmus mitme ümbertöötatud väljaandena.
T: Физические наблюдения произведенные во время кругосветного путешествия под командованием капитана Отто фон Коцебу в 1823, 1824, 1825 и 1826 годах.// Ленц, Э.Х. Избранные труды. М.Л. 1950; Руководство к физике. СПб, 1839, 81867; Физическая география. СПб, 1851, 51865.
B: AAUD, 105;DbBL, 446; ENE 4, 417; Лежнева, О.А., Ржонсницкий, Б.Н. Эмилий Христианович Ленц. М. Л. 1952; Käämbre, H. Mees, kellelt on õppida tänapäeva füüsikulgi: 100 aastat Emil Lenzi surmast. // Noorte Hääl (1965) 11. II; Mитт, А Физика в Тартуском университете (1802-1918). // Из историй естествознания и техники Прибалтики, III. Рига. 1971, 71-73; Prüller, P. Füüsika Tartu Ülikoolis 19. sajandi esimesel poolel. // TÜ ajaloo küsimusi V (1977), 26-30; Прюллер. П К. Физики Тартуского университета и Петербургская академия наук. // Петербургская академия наук и Эстония. Тлн. 1978, 48-55; Ржонсницкий, Б.Н., Розен, Б.Я. Э.Х.Ленц. М. 1987; ETBL, 2, 347 I. Piir
