Merekaart

Merekaart on mere või ookeani piirkonna tasapinnaline kujutis mingil kindlal geodeetilisel alusel, kindlas kartograafilises projektsioonis ja kaardimõõdus. Merekaart võimaldab valida soodsaima laevatee ühest punktist teise, teha kaarditööd, graafilist laakimist, kontrollida ohutu meresõidu tagamiseks laeva asukohta, tutvuda enne sõitu merealaga jne. Merekaardil on näidatud rannajoone kontuur, kalda samakõrgusjooned, mere sügavus ja samasügavusjooned, merepõhja iseloom, ohtlikud kohad, meremärgid, tuletornide jt. silmatorkavate objektide asukohad merekaardi tingmärkides. Merekaarte liigitatakse navigatsiooni-, abi- ja teatmekaartideks. Merekaartidel kasutatud kaardimõõt on toodud merekaardi tiitlis. NSV Liidus andis merekaarte välja Kaitseministeeriumi Navigatsiooni ja Okeanograafia Peavalitsus (kaardid sisaldavad viiekohalise admiraliteedinumbri, mille arvud tähistavad kaardil kujutatud ookeani või merd, kaardimõõtu, mereala, kaardi järjekorranumbri), Suurbritannias teeb seda Admiraliteedi Hüdrograafiadep., USA-s Ranna- ja Geodeesiatalitus. Esimese ajaloos teada oleva merekaardi autor on kreeka astronoom, matemaatik ja geograaf Klaudios Ptolemaios (u. 90—u. 160), esimese praktilise merekaardi koostas Marinos Tüürosest 2. saj. Keskajal nimetati merekaarte portu- ehk portolaanideks. – Eesti vete kohta koostas esimese merekaardi (lapikprojektsioonis) Rootsi sõjalaevastiku ülem J. Hanson 1644, esimese Mercatori projektsioonis kaardi valmistas Rootsi admiral Rosenfeld 1694. Süsteemipäraseid mõõtmistöid tegid venelased 1746—52. Esimesed venelaste tehtud merekaardid hõlmasid ala Suursaarest Naissaareni ja Naissaarest Ristnani; esimene kaardiatlas ilmus 1757. 1922—40 andis Kindralstaap välja merekaardi kogu Eesti territoriaalvete kohta, suuri teeneid oli selles J. Meil. Taasiseseisvunud Eestis on 1993—95 andnud merekaarte (hõlmavad ka suuri järvi) ühiselt välja Eesti Veeteede Amet ja AS „Regio“ (esimene merekaart ilmus sept. 1993, hõlmab Pärnu ja Liivi lahte). Tänapäeval annab navigatsioonikaarte välja Veeteede Amet. http://www.vta.ee/atp/index.php?id=564

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.