Erinevus lehekülje "Merekaru" redaktsioonide vahel

Allikas: Mereviki
(New page: '''merekaru''' - kogenud ning pikka aega merd sõitnud meremehe austav rahvapärane nimetus. Teda kujutatakse pika laiaõlgse mehena, kes kuival maal kõnnib harkisjalu ning kõndides õõ...)
 
P (3 redaktsiooni)
 
(ei näidata 2 kasutaja 2 vahepealset redaktsiooni)
1. rida: 1. rida:
'''merekaru''' - kogenud ning pikka aega merd sõitnud meremehe austav rahvapärane nimetus. Teda kujutatakse pika laiaõlgse mehena, kes kuival maal kõnnib harkisjalu ning kõndides õõtsub küljelt küljele. Merekaru näonaha on troopikapäike ning vinged ja soolased meretuuled parkinud pruuniks, ta kannab panthabet (/põskhabet), hambus on alati tossav piip, mis võetakse ära vaid söögiajaks või õlle joomiseks. Merekarusid on rohkesti kujutatud merekirjanduses, nt JLondoni Merehunt. Selline meremehe nimetus on tuntud paljudes keeltes, kuid põhisõna erineb: saksa, rootsi ja eesti keeles on see karu, vene keeles hunt, inglise keeles koer.
+
'''Merekaru''' on kogenud ning pikka aega merd sõitnud [[meremees|meremehe]] austav rahvapärane nimetus. Teda kujutatakse pika laiaõlgse mehena, kes kuival maal kõnnib harkisjalu ning kõndides õõtsub küljelt küljele. Merekaru näonaha on troopikapäike ning vinged ja soolased meretuuled parkinud pruuniks, ta kannab panthabet (põskhabet), hambus on alati tossav piip, mis võetakse ära vaid söögiajaks või õlle joomiseks. Merekarusid on rohkesti kujutatud merekirjanduses, näiteks J. Londoni "Merehunt". Selline meremehe nimetus on tuntud paljudes keeltes, kuid põhisõna erineb: saksa, rootsi ja eesti keeles on see karu, vene keeles hunt, inglise keeles koer.
  
Autor: Enn Oja
+
{{mereleksikon}}
  
Allikas: Mereleksikon, 1996
+
[[Kategooria:Ametid]]
 
+
[[Kategooria:Merekultuur]]
[[Pilt:merekaru.jpg]]
 

Viimane redaktsioon: 18. veebruar 2015, kell 18:14

Merekaru on kogenud ning pikka aega merd sõitnud meremehe austav rahvapärane nimetus. Teda kujutatakse pika laiaõlgse mehena, kes kuival maal kõnnib harkisjalu ning kõndides õõtsub küljelt küljele. Merekaru näonaha on troopikapäike ning vinged ja soolased meretuuled parkinud pruuniks, ta kannab panthabet (põskhabet), hambus on alati tossav piip, mis võetakse ära vaid söögiajaks või õlle joomiseks. Merekarusid on rohkesti kujutatud merekirjanduses, näiteks J. Londoni "Merehunt". Selline meremehe nimetus on tuntud paljudes keeltes, kuid põhisõna erineb: saksa, rootsi ja eesti keeles on see karu, vene keeles hunt, inglise keeles koer.

MERLE2.jpg See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.