Rafting
Rafting on veespordiala, milles spetsiaalse kummiparve ehk raftiga laskutakse kärestikulistel jõgedel. Tihti sõidetakse väga keerulistel kärestikel ja nii peetakse raftingut täiesti õigustatult ekstreemspordiks, sest eksimused - näiteks sõitja raftist väljakukkumine või rafti ümberminek - kujutavad endast ohtu sõitja(te) elule. Seepärast on ohutus- või päästevestid ning kiivrid raftisõitjate põhivarustuses.
Tänapäevane raft on täispuhutav parv, mis on valmistatud eriti vastupidavast mitmekihilisest kangast (tüüpiliselt kas Hypalonist või PVCst). Turvalisuse suurendamiseks on raftil mitu üksteisest eraldatud õhukambrit. Kuigi raftid võivad olla ka 1-2 kohalised, on enamasti tegu meeskonnaspordiga - tüüpiline raft mahutab 6-12 sõitjat. Kommertsmatkade puhul istub rafti tagaosas raftijuht, kelle ülesandeks on aluse soovitud suunas hoidmine. Aerutamiseks kasutatakse enamasti kanuumõlasid.
Eesti olud on raftidega sõitmiseks pigem tagasihoidlikud. Vajaliku raskusastmega kärestikke on Eestis vähe, sobivad lõigud on võrdlemisi lühikesed ning piisavat veekogust jätkub sinna vaid mõneks nädalaks aastas. Siiski on võimalik Eestis raftidega sõita ja seda ka tehakse. Populaarsemateks kohtadeks on Põhja-Eesti kiirema vooluga jõed (Jägala jõe lõik joast edasi, Valgejõgi, Purtse ja Kunda jõed) ning Lõuna-Eestis Piusa jõgi.
Rafting Kunda jõe tammil
Huviklubi Nelson
