Kalapaat

Allikas: Mereviki

Kalapaat, ka meripaat on väheldane, harilikult tekita veesõiduk, mida kasutatakse rannalähedases meres ja sisevetel kalapüüdmisel. Kalapaadi tüüp, suurus ja ehituse eripära olenevad püügiviisist ja paadi otstarbest. Merekalapaatidel on erinevalt sisevete, sealhulgas Peipsi kalapaatidest, alati kiil.

Eesti väikseim, rannalähedasel püügil ääremeres kasutatav kalapaat on lootsik (julla, haabju), mille pikkus 3—4,9 m, laius 1,2—1,5 m, süvis umbes 0,5 m. Lootsikut kasutati õnge- ja võrgupüügil ning noodavedamisel kinnijäänud püünise päästmisel ja saagi kaldale toimetamisel.

Suuremad, aerude ja purjede jõul liikuvad kalapaadid olid 4,9—7,6 m pikkused, 1,8—2,4 m laiused ja 0,6—0,75 m süvisega. Vanemail kalapaatidel oli enamasti laia ahtripeegliga pära, uuematel (millega kaugemale avamerele sõideti) enamasti terav ahtertääviga pära. Suure kalapaadi kohalik nimetus tulenes enamasti peamisest kasutatavast püünisest (õngepaat, noodapaat, nooda suurpaat, võrgupaat, mõrrapaat, kakuaampaat jm) või ka tähtsaimast püütavast kalast (räime-, räimepüüu-, kilu-, lestapaat). Suurt kalapaati on valdavalt Lääne-Eestis ja saartel nimetatud ka laevaks (noodalaev, võrklaev, räimelaev, püüulaev). Kuusalus ja sellest ida poole on paadi üldnimetuseks vene. Põhjarannikul tuntud kalapaadinimetused neljalaidne ja viislaid (viislaad) põhinevad sellel, et algselt oli paatidel kumbki külg ehitatud vastavalt neljast või viiest lauast (laiast).

Iga kaluripere püüdis endale hankida ühe korraliku püügipaadi ja rannaäärseks liikumiseks väikese paadi. Kehvematel kaluritel paati polnud ja need käisid teiste juures ligisõitjatena kalastamas või siis muretsesid ühise kalapaadi, olles võrdsed osanikud. Kuni 20. sajandi alguseni liikusid Eesti kalapaadid ainult aerude ja purjede jõul. Suurematel kalapaatidel oli äravõetav mast (purjepaat). Mootori kasutuselevõtt tõi kaasa kalapaadi konstruktsiooni tunduva muutumise (mootorpaat) ja purjekate osatähtsuse vähenemise. Rannaäärsel kalapüügil on sõudepaat praeguseni tähtis, purjepaadid on peaaegu kadunud. 1930. aastate lõpul oli neil veel märkimisväärne osa, eriti Lääne-Eestis.

MERLE2.jpg See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.