Soomuslaev

Soomuslaev on soomusega kaitstud sõjalaev merelahingute pidamiseks.

Soomuslaevu ehitati aastail 1859—1911, esimene oli Briti WARRIOR (1859). Esimestel soomuslaevadel olid suurtükid patareitekil, aastast 1866 hakati neid koondama tugevasti soomustatud keskossa, nn kasematti. 1880. aastaist sai valdavaks suurtükkide paigutamine soomustornidesse. Soomuslaevade suurtükkide kaliiber ja soomuse paksus saavutasid maksimumi 1881. aastal, mil Itaalia soomuslaevadel CAIO DUILIO ja DANDALO oli neli 450-mm suurtükki ning Briti soomuslaeva INFLEXIBLE küljesoomus oli 610 mm paks.

Seoses vintrauaga suurtükkide ja suitsuta püssirohu kasutuselevõtuga vähenes 19. sajandi lõpul soomuslaevade suurtükkide kaliiber, terassoomuste kasutuselevõtuga vähenes soomuse paksus. 20. sajandi algul oli soomuslaevade põhirelvastuseks neli 305-mm (Saksamaal 280-mm) suurtükki, lisaks keskmise kaliibriga ja torpeedopaaditõrje suurtükid.

Maailma suurim ja kiireim soomuslaev oli 1911. aastal jaapanlaste ehitatud 152 m pikkune AKI (ehitatud 1911), mille dedveit oli 19 800 t ja relvastuseks neli 305-mm suurtükki, 12 254-mm ja kaheksa 152-mm suurtükki. Laeva aurumasinate koguvõimsus 24 000 hj (17 640 kW) andis kiiruseks 20 sõlme. Suurim meeskond – 933 meremeest – oli Vene soomuslaevadel ANDREI PERVOZVANNÕI ja PAVEL I.

Aastail 1862—1933 ehitati ka väikese süvisega rannakaitsesoomuslaevu, mille dedveit küündis kuni 6900 tonnini ning põhirelvastuseks oli 2—4 210—280-mm suurtükki. Eesti vetes on hukkunud soomuslaev SLAVA ning rannakaitsesoomuslaevad RUSSALKA ja ILMARINEN (1941).

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.