Viikar

Viikar on aastail 1980-1994 Eesti Meremuuseumi juures tegutsenud allveearheoloogia klubi.

Eesti Meremuuseum oli alustanud uppunud laevade otsimist Hiiumaa vetes 1978. aasta suvel. Nii sel kui järgmisel aastal läbi viidud mereekspeditsioonide tulemusena saadi kinnitus, et uppunud laevade otsimine Eesti merealal nii merendusajaloo uurimise kui merearheoloogia arendamise eesmärgil on tulemuslik.

22. aprillil 1980 asutati Eesti Meremuuseumi direktori Ants Pärna käskkirjaga muuseumi juurde allveearheoloogia klubi "Viikar", mille otseseks ülesandeks määrati Eesti merendusajaloo uurimisele kaasaaitamine. Ühise arutelu käigus pandi kokku klubi põhikiri, hääletati demokraatlikult läbi ja võeti häälteenamusega vastu.

Klubi tööd asus reguleerima ühiskondlik juhatus, millesse kuulusid Eesti Meremuuseumi merendusosakonna juhataja Bruno Pao, teadusliku juhendajana TA Ajaloo Instituudi arheoloog Vello Lõugas, klubi esimehena allveetegevuse veteran Endel Sõerde ning aseesimehena tuukrikoolitusega ajaloohuviline meremees Vello Mäss. Klubi liikmeskonna moodustasid Kirovi-nimelise kalurikolhoosi elukutselised tuukrid ja asjaarmastajad sukeldujad allveeklubist "Nemo".

Vastse klubi tegevus merearheoloogia vallas muutus meremuuseumi töö üheks põhisuunaks. 1982. aastal muretses muuseum ekspeditsioonilaeva, millest saadi põhjaliku ümberehituse ja moderniseerimise teel hästivarustatud uurimislaev MARE. Aasta-aastalt jätkusid allveeekspeditsioonid nii merele kui siseveekogudele.

Allveeuuringuid tehti tervel Eesti merealal, sisevetest Viljandi järvel, Koorküla-Valgjärves, Emajõel, Narva jões ning mujalgi. Allveeleidude baasil hakkas kujunema Eesti vrakiregister. 1988. aastal moodustati muuseumi juurde allveearheoloogia osakond. Eesti taasiseseisvumise järel hääbus Viikari tegevus 1994. aastal. Sellest oli osa võtnud kokku 75 inimest.

Autor: Vello Mäss