Erinevus lehekülje "Naissaar" redaktsioonide vahel
(→Bibliograafia:: kategooria) |
(toim) |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
| − | '''Naissaar''' (saksa ''Nargen'', rootsi ''Nargö'') on Eesti põhjaranniku suurim [[saar]], eraldab | + | '''Naissaar''' (saksa ''Nargen'', rootsi ''Nargö'') on Eesti põhjaranniku suurim [[saar]], mis eraldab [[Tallinna laht]]e muust [[Soome laht|Soome lahest]]. Pikkus umbes 9, laius 4 km, pindala 18,6 km2, kõrgeim punkt Kunilamägi (27 m). Saart katab valdavalt okasmets, on suuri kivikülve ja rändrahne (suurim Naissaare Hiidrahn, ümbermõõt üle 40 m). |
| − | *Esmamaining aastaist | + | |
| + | ==Asustusajalugu== | ||
| + | *Esmamaining aastaist 1075—1080 (Bremeni Adama kroonikas). | ||
*Nimesid: ''Terra feminarum'' (’naiste maa’), ''Virginium terra'' (’neitsite maa’) ja ''Amazonia''; nimede tekkepõhjus on ebaselge, kuid on legende sealseist võimukaist naistest. | *Nimesid: ''Terra feminarum'' (’naiste maa’), ''Virginium terra'' (’neitsite maa’) ja ''Amazonia''; nimede tekkepõhjus on ebaselge, kuid on legende sealseist võimukaist naistest. | ||
| − | *Toponüüm ''Narigrth'' (’merekitsus’) tähistas arvatavasti kitsaimat paika Soome lahe laevateedel (esineb esmakordselt 13. | + | *Toponüüm ''Narigrth'' (’merekitsus’) tähistas arvatavasti kitsaimat paika Soome lahe laevateedel (esineb esmakordselt 13. sajandil Taani—Eesti meresõidujuhises (meretee Kalmarist Tallinna), kui saar oli taanlaste valduses, kuid allus Tallinna raele). |
| − | *Keskajal peatusid saarel [[mereröövel|mereröövlid]], kuid nende läbisaamine kohalike elanikega oli hea. Naissaar riigistati 1689 ja Põhjasõja ajal hakati | + | *Keskajal peatusid saarel [[mereröövel|mereröövlid]], kuid nende läbisaamine kohalike elanikega oli hea. Naissaar riigistati 1689. aastal ja Põhjasõja ajal hakati seda kindlustama (1705. aastal ehitati lõunakaldale [[rannapatarei]]); kindlustamist jätkasid venelased (1727—1728 ehitati muldkants, 1730. aastal evakueeriti elanikud paarikümneks aastaks). |
| − | *19. | + | *19. sajandi algul oli Naissaarel karantiinipunkt, 1874. aastal asutati [[päästejaam]] ja 1876. aastal kool. Krimmi sõjas okupeerisid (suvel 1854 ja 1855) saare Briti-Prantsuse väed, kes lahkudes 1855. aastal süütasid saare metsad. 19. sajandi lõpust 20. sajandi alguskümnendini oli Naissaar tallinlaste suvituskoht. Saare strateegilise asendi tõttu hakkasid venelased seda I maailmasõja eel taas kindlustama (sellest pidi saama Peeter Suure merekindluse tähtsaim tugipunkt), elanikud evakueeriti (1913). Detsembris 1917 kuulutasid Vene mereväelased välja iseseisva Naissaare nõukogude vabariigi (''Вольный остров Нарген''), millel oli omaette rahvakomissaride nõukogu. See riiklik moodustis likvideeriti veebruaris 1918, kui saare okupeerisid sakslased; enne süüdati ja põletati sõjalisi objekte. Kevadel 1918 asutasid sakslased saarele vangilaagri, mida kasutati ka Eesti Vabariigi algusaastail (aastani 1929). Seal hoiti ka Vabadussõjas vangilangenud Nõukogude Venemaa sõjalaevade AVTROIL ja SPARTAK [[madrus]]eid, kellest arvatavasti paarkümmend hukati. |
| − | *1918. | + | *1918. aasta lõpul pöördus Naissaare elanikkond koju tagasi, kuid 1940.m aastal evakueerisid NSV Liidu okupatsioonivõimud elanikkonna taas mandrile ja punaväelased võtsid 17. juunil 1940 rannapatareid üle (ja õhkisid need enne lahkumist augustis 1941). Saksa okupatsiooni ajal saarele tagasipöördunud elanikud lahkusid aastail 1943—1944 Rootsi (üldse saabus sinna 156 naissaarlast). |
*Elanikkond (rootslased ja eestlased) elas 3 külas (neist suurim Lõunaküla; oli olemas Naissaare vald) ja tegeles põhiliselt kalastuse, [[lootsindus]]e (18. sajandist) ja [[meresõit|meresõiduga]] (naissaarlaste hulgast pärineb palju kaugsõidu[[kapten]]eid, nt A. Schmidt jt). | *Elanikkond (rootslased ja eestlased) elas 3 külas (neist suurim Lõunaküla; oli olemas Naissaare vald) ja tegeles põhiliselt kalastuse, [[lootsindus]]e (18. sajandist) ja [[meresõit|meresõiduga]] (naissaarlaste hulgast pärineb palju kaugsõidu[[kapten]]eid, nt A. Schmidt jt). | ||
| − | *Suurim elanike arv oli 1934. | + | *Suurim elanike arv oli 1934. aastal – 450 (neist umbes 200 sõjaväelast). Pärast Teist maailmasõda on Naissaar olnud NSV Liidu relvajõudude valduses (viimased Vene sõjaväelased lahkusid suvel 1994) ning tsiviilelanikele suletud tsoon. |
| − | *Naissaarel on sündinud rahvusvaheliselt tuntud stellaaroptik | + | *Naissaarel on sündinud rahvusvaheliselt tuntud stellaaroptik Bernhard Schmidt (1879—1935) ja maalikunstnik [[Erik Schmidt]]. |
*Naissaare saksapärane nimi (''Nargen'') on antud ka ühele Kaspia mere saarele. | *Naissaare saksapärane nimi (''Nargen'') on antud ka ühele Kaspia mere saarele. | ||
| − | *1788 rajati saare põhjapoolsele otsale Pikasääre neemele kaheksatahuline puittüvipüramiidtorn, milles oli 12-sfäärilise peegli ja kanepiõlilampidega valgusti. 1849 asendati see 38 m kõrguse paekivitorniga, mis hävis | + | *1788. aastal rajati saare põhjapoolsele otsale Pikasääre neemele kaheksatahuline puittüvipüramiidtorn, milles oli 12-sfäärilise peegli ja kanepiõlilampidega valgusti. 1849. aastal asendati see 38 m kõrguse paekivitorniga, mis hävis Teises maailmasõjas 1941. aastal. Ajutise puitmärgi asemele ehitati 1960. aastal kaheksatahuline püramiidjas valge varjutava plinktulega (3 s plink, 7 s pime) 45 m kõrgune [[tuletorn|raudbetoontorn]], mille tule nähtavus on 19 miili; valge torni ülemine kolmandik on värvitud punaseks. |
| − | *Saare Lõunakülas asusid kuueaeruline õhukastidega [[päästepaat]] ja [[slipp|slipiga]] [[paadikuur]] | + | *Saare Lõunakülas asusid kuueaeruline õhukastidega [[päästepaat]] ja [[slipp|slipiga]] [[paadikuur]], mis hävis Teises maailmasõjas. |
==Vaata ka== | ==Vaata ka== | ||
| 17. rida: | 19. rida: | ||
*[[Suurupi]] | *[[Suurupi]] | ||
| − | == | + | ==Kirjandus== |
*H. Gustavson. Merekindlused Eestis 1913—1940. Tallinn, 1993 | *H. Gustavson. Merekindlused Eestis 1913—1940. Tallinn, 1993 | ||
*H. Gustavson. Mõnda Naissaarest. Tallinn, 1994 | *H. Gustavson. Mõnda Naissaarest. Tallinn, 1994 | ||
| − | + | *Kourdumehed, pitskleidid ja meremiinid - mitmepalgeline Naissaar. [[Rannarahva Muuseum]] 2013, ISBN 9789949309061 | |
*[http://nma.vta.ee/aton/aton_2775.html Navigatsioonimärkide andmekogu] | *[http://nma.vta.ee/aton/aton_2775.html Navigatsioonimärkide andmekogu] | ||
Viimane redaktsioon: 3. august 2016, kell 23:28
Naissaar (saksa Nargen, rootsi Nargö) on Eesti põhjaranniku suurim saar, mis eraldab Tallinna lahte muust Soome lahest. Pikkus umbes 9, laius 4 km, pindala 18,6 km2, kõrgeim punkt Kunilamägi (27 m). Saart katab valdavalt okasmets, on suuri kivikülve ja rändrahne (suurim Naissaare Hiidrahn, ümbermõõt üle 40 m).
Asustusajalugu
- Esmamaining aastaist 1075—1080 (Bremeni Adama kroonikas).
- Nimesid: Terra feminarum (’naiste maa’), Virginium terra (’neitsite maa’) ja Amazonia; nimede tekkepõhjus on ebaselge, kuid on legende sealseist võimukaist naistest.
- Toponüüm Narigrth (’merekitsus’) tähistas arvatavasti kitsaimat paika Soome lahe laevateedel (esineb esmakordselt 13. sajandil Taani—Eesti meresõidujuhises (meretee Kalmarist Tallinna), kui saar oli taanlaste valduses, kuid allus Tallinna raele).
- Keskajal peatusid saarel mereröövlid, kuid nende läbisaamine kohalike elanikega oli hea. Naissaar riigistati 1689. aastal ja Põhjasõja ajal hakati seda kindlustama (1705. aastal ehitati lõunakaldale rannapatarei); kindlustamist jätkasid venelased (1727—1728 ehitati muldkants, 1730. aastal evakueeriti elanikud paarikümneks aastaks).
- 19. sajandi algul oli Naissaarel karantiinipunkt, 1874. aastal asutati päästejaam ja 1876. aastal kool. Krimmi sõjas okupeerisid (suvel 1854 ja 1855) saare Briti-Prantsuse väed, kes lahkudes 1855. aastal süütasid saare metsad. 19. sajandi lõpust 20. sajandi alguskümnendini oli Naissaar tallinlaste suvituskoht. Saare strateegilise asendi tõttu hakkasid venelased seda I maailmasõja eel taas kindlustama (sellest pidi saama Peeter Suure merekindluse tähtsaim tugipunkt), elanikud evakueeriti (1913). Detsembris 1917 kuulutasid Vene mereväelased välja iseseisva Naissaare nõukogude vabariigi (Вольный остров Нарген), millel oli omaette rahvakomissaride nõukogu. See riiklik moodustis likvideeriti veebruaris 1918, kui saare okupeerisid sakslased; enne süüdati ja põletati sõjalisi objekte. Kevadel 1918 asutasid sakslased saarele vangilaagri, mida kasutati ka Eesti Vabariigi algusaastail (aastani 1929). Seal hoiti ka Vabadussõjas vangilangenud Nõukogude Venemaa sõjalaevade AVTROIL ja SPARTAK madruseid, kellest arvatavasti paarkümmend hukati.
- 1918. aasta lõpul pöördus Naissaare elanikkond koju tagasi, kuid 1940.m aastal evakueerisid NSV Liidu okupatsioonivõimud elanikkonna taas mandrile ja punaväelased võtsid 17. juunil 1940 rannapatareid üle (ja õhkisid need enne lahkumist augustis 1941). Saksa okupatsiooni ajal saarele tagasipöördunud elanikud lahkusid aastail 1943—1944 Rootsi (üldse saabus sinna 156 naissaarlast).
- Elanikkond (rootslased ja eestlased) elas 3 külas (neist suurim Lõunaküla; oli olemas Naissaare vald) ja tegeles põhiliselt kalastuse, lootsinduse (18. sajandist) ja meresõiduga (naissaarlaste hulgast pärineb palju kaugsõidukapteneid, nt A. Schmidt jt).
- Suurim elanike arv oli 1934. aastal – 450 (neist umbes 200 sõjaväelast). Pärast Teist maailmasõda on Naissaar olnud NSV Liidu relvajõudude valduses (viimased Vene sõjaväelased lahkusid suvel 1994) ning tsiviilelanikele suletud tsoon.
- Naissaarel on sündinud rahvusvaheliselt tuntud stellaaroptik Bernhard Schmidt (1879—1935) ja maalikunstnik Erik Schmidt.
- Naissaare saksapärane nimi (Nargen) on antud ka ühele Kaspia mere saarele.
- 1788. aastal rajati saare põhjapoolsele otsale Pikasääre neemele kaheksatahuline puittüvipüramiidtorn, milles oli 12-sfäärilise peegli ja kanepiõlilampidega valgusti. 1849. aastal asendati see 38 m kõrguse paekivitorniga, mis hävis Teises maailmasõjas 1941. aastal. Ajutise puitmärgi asemele ehitati 1960. aastal kaheksatahuline püramiidjas valge varjutava plinktulega (3 s plink, 7 s pime) 45 m kõrgune raudbetoontorn, mille tule nähtavus on 19 miili; valge torni ülemine kolmandik on värvitud punaseks.
- Saare Lõunakülas asusid kuueaeruline õhukastidega päästepaat ja slipiga paadikuur, mis hävis Teises maailmasõjas.
Vaata ka
Kirjandus
- H. Gustavson. Merekindlused Eestis 1913—1940. Tallinn, 1993
- H. Gustavson. Mõnda Naissaarest. Tallinn, 1994
- Kourdumehed, pitskleidid ja meremiinid - mitmepalgeline Naissaar. Rannarahva Muuseum 2013, ISBN 9789949309061
- Navigatsioonimärkide andmekogu
|
See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal. |
