IMO number
IMO number, ka IMO tuvastusnumber on laevade, reederite ja registreeritud omanike kordumatu tuvastusnumber, mille eesmärk on suurendada meresõiduohutust, tõhustada keskkonnakaitset ja hõlbustada merenduspettuste vältimist. Laevade IMO numbri skeem võeti kasutusele 1987. aastal Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni IMO resolutsiooniga A.600(15) sihitusega määrata igale laevale tuvastamise eesmärgil alaline number, mis jääb muutumatuks kogu laeva eluea jooksul ka lipu, nime, omaniku või tüübi muutumisel. Resolutsiooniga A.600(15) kehtestatud skeemi täiendati hiljem resolutsioonidega A.1078(28) (04.12.2013.) ja A.1117(30) (06.12.2017.) selleks, et laiendada selle kohaldamisala väikelaevadele ja kalalaevadele.
Laeva IMO number koosneb kolmest tähest "IMO" ja seitsmest numbrist (nt IMO 8814275). Kohustuslikuks tehti IMO numbri määramine laevadele SOLASe reegliga XI-1/3 1994. aastal, mis jõustus 1. jaanuaril 1996. Nimetatud reegel sätestab, millistele laevadele on IMO number kohustuslik, kuhu ja millises vormis peab number olema laeva kerele märgistatud ja millistes dokumentides kajastatud.[1]
Reederite ja registreeritud omanike tuvastusnumber võeti kasutusele 2004. aastal IMO Mereohutuse komitee resolutsiooniga MSC.160(78) ja tehti kohustuslikuks 2005. aastal resolutsiooniga MSC.194(80) (jõustus 1. jaanuarist 2009) kehtestatud, uue SOLASe reegliga XI-1/3-1 reederitele ja registreeritud omanikele, kellele kohaldatakse SOLASe I peatükki.
Reederite ja registreeritud omanike IMO number koosneb samuti kolmest tähest "IMO", millele järgneb "Reeder" või "Registreeritud omanik" ja seejärel seitse numbrit.
IMO numbri määrab, kinnitab ja haldab IMO taotlusel USA börsiettevõttega S&P Global 2022. aastal ühinenud ettevõte IHS Markit, mille peakorter on Londonis.
Viited
Välislingid
- IMO dokumendid
- IMO resolutsioon MSC.194(80) (vt lk 52-53)
- SOLASe lisa Riigi Teatajas (vt peatükk XI-1 reegel 3 ja reegel 3-1)
Autor: Jüri Kask
