Siht
Siht (Br ingl leading line, US ingl range, sks Richtfeuerlinie, hol lichtenlijn, vn створ, sm linija) on kahe (harvem enama) tuletorni, -paagi või päevamärgi (sihimärgi) poolt moodustuv (mõtteline) joon, mille järgi juhitakse laevu ettenähtud suunas mööda kanalite ja laevateede sirgeid lõike ning laevasõiduks ohtlikes merekitsustes.
Sihi järgi sõitmisel peab laevajuht hoidma laeva ees või taga nähtavate sihimärkide sümmeetriatelje laevaga samal vertikaaljoonel või paarissihtide korral nende vahel. Sel juhul paikneb laev ohutul teel. Kui laev on sihil, on see sihi kolmas objekt.
Keeruliste laevasõidutingimustega piirkondades (Eestis nt Soela väinas, kuid Soomes valdaval osal rannikulaevateedel) moodustavad laevateede telgi tähistavad sihid jätkuvaid sihisüsteeme, kus on võimalik pikki vahemaid läbida ainult sihtide järgi navigeerides. Sihtide lõikepunktid tähistavad kohustuslikke pöördekohti. Tänapäeval määratakse sihte tähistavate püsimärkide asukohad (koordinaadid) sentimeetri täpsusega.
Navigatsioonikaartidele kantakse sihid kindlate tingmärkidega. Kaartide abil on võimalik laeva kohta määrata ka kitsastel ja keerulistel veealadel (sihtide ristumiskohad või lõikumised teiste kaardile märgitud objektidega). Navigatsioonikaartidel näidatakse sihtidega tähistatud laevateelõikude teljed pidevjoonega, samas kui sihiga tähistamata laevatee telg näidatakse olenevalt laevatee liigist punktiirjoonega või ei näidata üldse.
Tähistatavale laevateelõigule lähemat sihimärki nimetatakse alumiseks märgiks ja kaugemat märki ülemiseks märgiks, kuna merelt vaadates paistab tagapool olev märk alati eesmisest kõrgemal (mitmes keeles kasutataksegi mõisteid eesmine ja tagumine märk). Levinuim sihimärkide lahendus on tornile, postile vms alusele paigaldatud ristkülikukujuline tahvel või laudis (kilp). Hea eristatavuse tagamiseks peab kilp olema laevateelt nähtava märgi fooniga kontrastset värvi ning selle keskel on tavaliselt kilbi värviga kontrastset värvi vertikaalne triip, mis suurendab märkide ühel joonel hoidmise täpsust. Sihimärkidena võidakse ära kasutada ka üksikuid tuletorne, mis on muidu mõeldud kasutamiseks n-ö üldorientiirina, lisades vajalikku suunda teise märgi. Nt Suurupi sihi ülemiseks märgiks on Suurupi tuletorn, mis on orientiiriks ka lääne poolt Tallinna lahte sisenejatele, kuid alumine märk on rajatud ainult koos Suurupi tuletorniga Tallinna lahest lääne suunas väljuva laevatee suuna näitamiseks.
Kõnekeeles kasutatakse sihi kohta ka mõisteid liin või liitsiht. Seni ametlikult kasutatud mõiste liitsiht päritolu ei ole selge, kuid eesliite "liit-" kasutamiseks puudub siiski sisuline põhjendus, kuna süsteem ei sisalda muud kui ühe sihi määratlemiseks vajalikud märgid.
Sihti tähistavad paaris püsimärgid, tuletornid ja -paagid või päevamärgid, paiknevad enamasti laevatee ühes otsas, kusjuures sihimärkide vahelist lõiku, mis on enamasti rannikualal, laevasõiduks ei kasutata (navigatsioonikaardil katkendjoonega). Seega määravad sihimärgid merealas sobivas kohas laevasõiduks sobiva suuna ja asukoha.
Sihimärkide suurus ja tulede valgustugevus sõltub peamiselt nende vajalikust nähtavuskaugusest. Sihimärkide vahekaugus sõltub peamiselt sihi vajalikust täpsusest e laevatee või ohutu läbipääsu laiusest. Mida kitsam koht ja mida kaugemal sihimärkidest, seda suurem peab vajaliku täpsuse saavutamiseks olema märkide vahekaugus. Mida suurem on vahekaugus sihimärkide vahel, seda väiksema sihilt kõrvale kaldumise korral on kõrvalekalle laevajuhile märgatav e seda tundlikum on siht. Sihtide projekteerimiseks e sihimärkide mõõtmete, vahekauguse jm parameetrite määramiseks on IALA välja andnud juhendid ja soovitused, milles toodud valemite ja metoodika järgimine tagab, et sihi märgid ja tuled on vajalikus ulatuses nähtavad ja eristatavad ning siht on piisavalt tundlik.
Praktikas on kohalikke olusid tundes navigeerimiseks võimalik sihtidena kasutada ka mitmesugustest looduslikest või inimtekkelistest objektidest, nt kivid, puud, hooned jms, moodustatud mitteametlikke sihte, mille suund ühtib ohutu läbipääsu suunaga.
Esimene teadaolev sihiga tähistatud laevatee Eesti vetes pärineb 1835. aastast, mil valmis Tallinna ülemine tuletorn, mis koos 1806. a valminud Tallinna alumise tuletorniga tähistab Tallinna lahest põhja suunas kulgevat laevateed. Tallinna sihi märgid eristuvad tänapäeval linna foonist suhteliselt halvasti ning põhiliseks visuaalseks orientiiriks on nende puhul ööpäevaringselt põlevad tuled. Tallina sihi laternad vahetati 2009. a Eesti firma Cybernetica AS loodud suure võimsusega kaasaegsete valgusdioodlaternate vastu, mille erevalge tuli eristub hästi linnatuledest ning on ka päeval paremini nähtav, kui seniste ajalooliste läätsedega laternate hõõglampide valgus.
Suurima sihimärkide vahekaugusega siht Eestis tähistab Lõu lahte viivat soovitatavat laevateed. Sihimärkideks oleva Lõu tuletorni ja Anseküla tuletorni vahekaugus on seal 1,7 meremiili (NM) (3,2 km), mis tagab, et laevatee kitsaimas kohas 2,1 NM (3,9 km) kaugusel alumisest märgist on märgatav juba kõigest mõne meetri võrra sihilt kõrvale kaldumine ning seega paistab kohe vajadus kurssi vastavalt korrigeerida.
Allikad:
- Johann Mey, Eesti Loots (Tallinn 1927). Eesti Kindralstaabi IV Topo-Hüdrograafia osakonna publikatsioonid, nr. 7.
- Luige, A, Eesti tuletornid. Eesti Raamat, Tallinn 1982.
- IALA Dictionary - Recommendation for leading lights, IALA Recommendation E-112, May 1998
- IALA Guidelines for the design of leading lines, December 2001
- Veeteede Ameti navigatsioonimärkide andmekogu
- Maaameti maa- ja merekaardirakendus
- Cybernetica AS, Marine Products
- Инструксия по навигационному оборудованию (ИНО-2000). Санкт-Петербург: Министерство Обороны Российской Федераций, Главное Управление Навигаций и Океанографий, 2001
Suurupi sihituletornid mere poolt
Sihid Väinamere kaardil
Pärnu endised välised sihitulede paagid
