Erinevus lehekülje "Suurtükilaev" redaktsioonide vahel

Allikas: Mereviki
P (Suurtükilaevad Eesti vetes)
(link)
 
(ei näidata sama kasutaja 2 vahepealset redaktsiooni)
3. rida: 3. rida:
  
 
===Ajalugu===
 
===Ajalugu===
Termin pärineb 18. sajandist, mil sõjategevuses rannikumeres hakati kasutama 1-2 kahuriga relvastatud väikesi, juba olemasolevaisse laevaklassidesse sobimatuid [[alus]]eid, enamasti rannasõidus kasutatavaid [[paat]]e. Sellest ajast pärineb ka tänini kasutatav sõjalaevatüübi nimetus "kahuripaat".  
+
Termin pärineb 18. sajandist, mil sõjategevuses rannikumeres hakati kasutama 1-2 kahuriga relvastatud väikesi, juba olemasolevaisse laevaklassidesse sobimatuid [[alus]]eid, enamasti [[rannasõit|rannasõidus]] kasutatavaid [[paat]]e. Sellest ajast pärineb ka tänini kasutatav sõjalaevatüübi nimetus "kahuripaat".  
  
 
Sisevetel kasutati enamasti lamedapõhjalisi, väikese [[süvis]]ega, kuni 1500 tonnise [[veeväljasurve]]ga aluseid, rannikumeres suuremaid, kuid tavaliselt mitte rohkem kui 3000 tonnise veeväljasurvega [[laev]]u, mille süvis ei ületa enamasti 4 meetrit.  
 
Sisevetel kasutati enamasti lamedapõhjalisi, väikese [[süvis]]ega, kuni 1500 tonnise [[veeväljasurve]]ga aluseid, rannikumeres suuremaid, kuid tavaliselt mitte rohkem kui 3000 tonnise veeväljasurvega [[laev]]u, mille süvis ei ületa enamasti 4 meetrit.  

Viimane redaktsioon: 24. juuni 2018, kell 12:18

Eesti mereväe suurtükilaev LEMBIT

Suurtükilaev (inglise gunboat, ka gun vessel, saksa Kanonenboote, vene канонерская лодка, ka канлодка, артиллерийский корабль, rootsi kanonbåt, prantsuse canonnière, soome tykkivene) on teatud lahinguväärtuse ja relvastusega, enamasti rannikumeres ja sisevetel kasutatav keskmise suurusega sõjalaev. Eestikeelses kõnepruugis on kasutatud ka otsetõlkelist sõna suurtükipaat.

Ajalugu

Termin pärineb 18. sajandist, mil sõjategevuses rannikumeres hakati kasutama 1-2 kahuriga relvastatud väikesi, juba olemasolevaisse laevaklassidesse sobimatuid aluseid, enamasti rannasõidus kasutatavaid paate. Sellest ajast pärineb ka tänini kasutatav sõjalaevatüübi nimetus "kahuripaat".

Sisevetel kasutati enamasti lamedapõhjalisi, väikese süvisega, kuni 1500 tonnise veeväljasurvega aluseid, rannikumeres suuremaid, kuid tavaliselt mitte rohkem kui 3000 tonnise veeväljasurvega laevu, mille süvis ei ületa enamasti 4 meetrit.

Suurtükilaevade ülesandeks oli eelkõige maavägede toetamine suurtükitulega, samuti dessanditoetus ja -tõrje, luure- ning vahiteenistus. Eraldi võiks nimetada niinimetatud koloniaalteenistuseks mõeldud suurtükilaevu, mida kolooniaid omavad suurriigid kasutasid kolooniais vahi- ja politseiteenistuseks, sageli lihtsalt oma kohaloleku näitamiseks, kuna suurte sõjalaevade kasutamine neis piirkondades ei olnud majanduslikult kasulik ega sõjaliselt otstarbekas.

1920ndaiks aastaiks üldtunnustatud sõjalaevade klassifikatsiooni järgi moodustasid suurtükilaevad iseseisva, kindlate ülesannetega laevaklassi.

Kolooniaid omavais riikides, eelkõige Suurbritannias olid suurtükilaevad kui heade olmetingimustega hästirelvastatud sõjalaevad, mis olid mõeldud sõjalise kohaloleku näitamiseks asumaades liikuvate tugipunktidena. Tsaari-Venemaal olid suurtükilaevad mõeldud eelkõige suuremate jõesuudmete kaitseks, kuna kindlustuste rajamine ja pidevate garnisonide hoidmine neis piirkondades oli tunduvalt kulukam. Sõja puhkedes relvastati sageli sobivaid tsiviillaevu, klassifitseerides sellised laevad suurtükilaevadeks.

Esimesed suurtükilaevad võeti kasutusele purjelaevastiku päevil. Need olid enamasti ühe, suhteliselt suurekaliibrilise vööris paikneva kahuriga relvastatud aeru- või purjelaevad, aja jooksul relvastust suurendati. 19. sajandi keskpaiku hakati ehitama aurujõul liikuvaid sõukruviga varustatud, rannikualadel või sisevetes kasutatavaid omaette klassi kuuluvaid sõjalaevu.

Esimeseks sõukruviga suurtükilaevaks oli 1849. aaastal Kielis, Hilberti laevatehases ehitatud KANONENBOOT NR. 1, hiljem VON DER TANN ehk rahva seas DE SCHRUV, 25,6 meetri pikkune, ligikaudu 120 tonnise veeväljasurvega kolmemastilise kuunari taglastusega 27 kW aurumasinaga varustatud teraskerega sõjalaev, mille relvastuses oli kaks pööratava alusega 64-naelast pommikahurit (mortiiri) ja neli kolmenaelast kahurit. 1853. aastal võttis laeva üle Taani kuninglik laevastik ja andis talle uueks nimeks STØREN. Laev lammutati 1862. aastal.

Omaette laevaklassina said suurtükilaevad eluõiguse Krimmi sõjas (1853-1856), mil võeti kasutusele kuni 1200 tonnise veeväljasurvega, kuni 150 mm suurtükkidega relvastatud rannikuvetes kasutatavaid sõjalaevu.

19. sajandi teisel poolel ehitati Suurbritannias mitu seeriat raudkerega, 64-naelaste suurtükkidega relvastatud suurtükilaevu, osa neist oli ehitatud Austraalias kasutamiseks ja moodustasid 1901. aastal loodud Austraalia laevastiku esialgse tuumiku. 19. sajandi lõpus ehitati mitmelpool ka soomustatud 1-2 kuni 305-mm suurtükiga relvastatud suurtükilaevu kuid nende praktiline kasutamine osutus kohmakuse ja kehvade sõiduomaduste tõttu vähetõhusaks, mistõttu taolistest laevadest peagi loobuti. Üheks sedasorti laevaks on kahtlemata 1893. aastal lohakuse ja meresõidureeglite eiramise tõttu hukkunud, formaalselt küll soomuslaevade hulka liigitatud RUSSALKA.

Suurtükilaevade hiilgeajaks oli esimene maailmasõda, mil enamikes sõdivais mereriikides oli välja kujunenud oma, sageli ka torpeedotorude ja miinveeskamise seadmetega varustatud suurtükilaevade tüübid. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil suurtükilaevade ehitamisest loobuti, nende tegevusvaldkonna võtsid üle kiiremad, universaalsemad ja paremini relvastatud kergeristlejad, hävitajad, vahi- ja dessantlaevad.

Suurtükilaevad Eesti vetes

Eesti merejõudude seisukohast on suurtükilaevade osatähtsus märgatav. Seni ainsas sõjalises konfliktis, Vabadussõjas, omasid suurtükilaevad või suurtükilaevadeks klassifitseeritud muudtüüpi alused olulist rolli nii maavägede toetamisel suurtükitulega, meredessantoperatsioonides kui vahiteenistuses.

Ehitusjärgselt ainsaks suurtükilaevaks oli 1908. aastal Vene Impeeriumi Läänemere laevastiku tegevkoosseisu arvatud LEMBIT (ex BOBR). Sõjategevuse vajadusteks kohandati suurtükilaevadeks rida ehituslikult tsiviillaevadeks mõeldud alusaid nagu pukser-jäämurdja TASUJA, algselt reisilaevadena ehitatud MARDUS (ex N) ja MEEME (ex O), samuti Peipsi Laevastiku divisjoni laevad AHTI (ex OLGA), ehitatud reisi-kaubalaevaks; ILMATAR (ex SOFIA), reisilaev; TAARA (ex TSESAREVITŠ ALEKSEI), reisilaev; TARTU (ex JURJEV), endine Venemaa teedeministeeriumi käsunduslaev; UKU (ex DELFIN), reisi-kaubalaev; VANEMUINE (ex IMPERATOR), reisi-kaubalaev.

Esimeses maailmasõjas hukkus Eesti vetes Vene Impeeriumi Läänemere laevastiku suurtükilaev SIVUTŠ, 19. augustil 1915. aastal Liivi lahes. Teise maailmasõja ajal hukkusid Eesti vetes Punalipulise Balti laevastiku suurtükilaevad I-8, 1941. aasta augustis Juminda miiniväljal ja AMGUN, 1944. aaasta oktoobris Aegna lähistel.

Autor: Jaan Lutt

Viited ja kasutatud allikad

  1. Conway's All the World's Fighting Ships 1860-1905. 1979, Conway Maritime Press Ltd.
  2. Gröner, E., Mickel P., Mrva F. Panzerschiffe, Linienschiffe, Schlachtschiffe, Flugzeugträger, Kreuzer, Kanonenboote. 1998, Bernard & Graefe Verlag.
  3. Õun, M. Eesti sõjalaevad 1918 - 1940. Tammiskilp 1998, Tallinn.
  4. Israel, U., Gebauer, J. Kriegsschiffe unter Segel und Dampf. Militärverlag der DDR, Berlin, 1989.
  5. Платонов А. В. Советские мониторы, канонерские лодки и бронекатера I. СПб. "Галея Принт", 2004.
  6. Платонов А. В. Энциклопедия советских надводных кораблей. 1941—1945. — СПб.: ООО «Издательство «Полигон», 2002.
  7. http://www.geschichte-s-h.de/vonabisz/flottille.htm
  8. http://www.marinemaler-olaf-rahardt.com/joomla/images/stories/ma-11.jpg