Kiilhaalamine

Kiilhaalimine (saksa keeles kielholen) on väiksema laeva kallutamine küljele kere veealuse osa ülevaatamiseks, puhastamiseks, parandamiseks või värvimiseks.

Kiilhaalimisel paigutatakse laev ranniku või sellekohase silla äärde. Liikuvad esemed seotakse kinni või viiakse rannikule. Laeva kiilu alt veetakse läbi ketid või tugevad vaierid (ka krunttaud), nende merepoolsed otsad kinnitatakse väljaviidud ankrute või püsiankrute külge, sisemised otsad tuuakse maapoolse parda äärest üles ja kinnitatakse tekile. Iga mast toestatakse maapoolsest küljest palgiga, mille alaots toetub sandeki äärde paigutatud plangule ja latv seotakse (ka soritakse) saalingu all masti külge. Samasse seotud kett või vaier merepoolsete vantide toeks veetakse laevakere alt tekile ja kinnitatakse näiteks masti külge. Masti ja palgi soringukohta kinnitatakse rasketali ülaplokk, alaplokk kinnitatakse rannikule või sillale. Siis veetakse laev krunttaudega rannikust veidi eemale. Püstvinna või vintsiga talide trosse (lööpreid) ühtlaselt hiivates kallutatakse laev küljeli, kuni kiil tõuseb veepinnale. Laeva ümbermineku vältimiseks kasutatakse näiteks sakse. Kiilhaalis seismise ajal tuleb kasutada kantavat pumpa, sest sissetunginud vee eemaldamine laeva pumbaga pole võimalik.

See artikkel on kirjutatud 1996. aasta Mereleksikoni põhjal.