Laevakütused
Laevakütused on laeva mehhanismide ja süsteemide käitamiseks vajalikud orgaanilised fossiilkütused (kivisöe või nafta baasil valmistatud vedelkütused, maagaas ja naftagaas), biokütused ja tuumakütused. Alates aurujõul liikuvate laevade ajastu algusest oli laevakütusena kasutusel kivisüsi. Kivisüsi võeti punkritesse, kust kütjad toimetasid kühvlitega selle katlaruumi ja sealt katelde kolletesse. Suurtel söeküttega laevadel oli kuni 350 kütjat.
1920-ndatel aastatel toimus suurtel reisiaurikutel ja sõjalaevadel oluline muudatus, kivisüsi asendati kõrgema kütteväärtusega, kergemini käsitletava ja loodust vähem saastava nafta või sellest toodetud vedelkütusega.
Kaasajal kasutatakse laevade diiselmootorites ja aurukateldes põhiliselt naftast toodetud vedelkütuseid. Suurenenud vajadus loodust vähem saastavate kütuseliikide järele on kaasa toonud olukorra, kus naftast toodetud vedelkütuste kõrval on hakatud laevadel kasutama vedelkütustena ka taimsest või loomsest toormest toodetud biokütuseid, metanooli ja etanooli ning gaaskütuseid: maagaasi ja naftagaasi. Kuna gaaside tihedus on väga väike, tuleb vajalike gaasikoguste mahutamiseks ja säilitamiseks terminalides ning laeval gaasid veeldada, mistõttu me räägime veeldatud maagaasist LNG (Liquified Natural Gas) ja veeldatud naftagaasist LPG (Liquified Petroleum Gas). Enne mootoritesse ja kateldesse suunamist veeldatud gaas aurustatakse ja eelsoojendatakse.
Laeva vedelkütused üldtähistusega MFO (Marine Fuel Oil) liigitatakse vastavalt rahvusvahelistele standarditele ISO 8216-1:2010(E) ja ISO 8217:2010(E) kahte põhirühma: destilleeritud kütused D- Destillated Fuel (eesti keeles kasutusel termin kerged (vedel)kütused) ja jääkkütused R-Residual Oil (eesti keeles rasked (vedel)kütused). Kütuseid tähistatakse tähtede ja numbritega, mis moodustavad kooditähise.
Kooditähises sisaldub:
- tähed ISO
- täht F (tähistab toote kuuluvust kütuse klassi)
- kolm tähte, millest esimene näitab kütuse põhirühma D või R, teine kasutusvaldkonda (M – Marine – laevakütus) ja kolmas X,A,Z,B,D....K osutab kütuse tihedusele
- number, mis vastab raskekütuse suurimale lubatud kinemaatilisele viskoossusele mm²/s (cSt) temperatuuril 50° C.
Destilleeritud kütuse kooditähis numbreid ei sisalda, kuid spetsifikatsioonis antud viskoossus on määratud temperatuuril 40°C. Laevakütuste klassifikatsioon vastavalt standarditele ISO 8216-1:2010(E) ja ISO 8217:2010(E) vt tabel nr. 1.
Naftakompaniid toodavad ning turustavad laeva vedelkütuseid erinevate marginimetuste ja –tähistega, millistest levinumad on:
- MFO - Marine Fuel Oil kõigi laeva vedelkütuste üldtähistus
- HFO - Heavy Fuel Oil – raske laevakütus, mis koosneb nafta töötlemise (destilleerimise ja/või krakkimise) jääkidest, millesse ei ole segatud destillaate. Üldjuhul kuuluvad nende hulka ISO standardi RMK kategooria kütused.
- IFO – Intermediate Fuel Oil – raske laevakütus, mis koosneb destillaatidega kokku segatud destilleerimisjääkidest, milles viimaseid on üle 50 mahuprotsendi. ISO standardi järgi kuuluvad nende hulka RMD, RME ja RMG kategooria kütused
- MGO – marine gas oil – kerge laevakütus, koosneb 100% destillaatidest, vastab ISO standardi DMX, DMA ja DMZ kategooriatele
- MDO – marine diesel oil –laeva diislikütus - destilleerimisjääkidega segatud kerge laevakütus, peab sisaldama vähemalt 50% destillaate. MDO-le vastavad ISO standardi DMB, RMA ja RMB kategooria kütused
Rasked laevakütused HFO ja IFO vajavad kasutamiseks ettenähtud viskoossuse saavutamiseks eelsoojendamist, kerged laevakütused MGO ja MDO seda ei vaja. Raskekütuse margitähisele lisatakse tarnedokumentides kinemaatilise viskoossuse numbriline väärtus mm2/s (cSt) temperatuuril 50° C ( nt HFO 380, HFO 500, HFO 700, IFO 180, IFO 380, IFO 500, IFO 700).
Autorid:
Allikad
Heino Punab.Laevakütused.Eesti Mereakadeemia 2003.
