VEGA

Laeva andmed
VEGA 1970-ndatel
Nimi:	VEGA
Kodusadam:	Tallinn
Ehituskoht:	Soome, Turu
Ehitaja:	Laivateollisuus AB
Tüüp:	3-mastiline barkantiin
Vette lastud:	5. juuni 1952
Üle antud:	juulis 1952
Renoveeritud:	1962 Loksa LRT-s
Teenistuse lõpp:	1978
Maksimaalne laius:	8,97 m
Süvis:	3,45 m
Parda kõrgus:	3,97 m
Kere materjal:	männipuit
Tekiehituse materjal:	männipuit
Peamasin:	algselt 3-silindriline June Munktelli pooldiisel 225 hj, peale moderniseerimist diiselmootor Buckau-Wolf, Saksa DV 300 hj
Mastid:	3
Päästepaadid:	17 inimesele 3 m
Päästeparved:	6-kohalised (Mereregistri nõudmiste suurenemisega lisandusid hiljem) 8 tk

VEGA oli kolmemastiline barkantiin, Tallinna Merekooli õppelaev aastail 1952–1979, seejärel Eesti Meremuuseumi muuseumlaev. VEGA ehitati Soomes Turu laevatehases Laivateollisuus AB tehasenumbriga I-44 ja veesati 5. juunil 1952.

Laevast

VEGA kuulus nende 91 puitkerega kauba- ja õppemootorpurjelaeva (nn sotakorvauskuunarit) hulka, mille Nõukogude Liit sai koos muuga reparatsiooninõuete katteks.
1952. aasta juulis anti laev üle Nõukogude Liidule ja toodi Leningradi. Laeva nimeks sai VEGA, kuigi esialgne nimi oli VENTA (jõgi Lätis).
Oktoobris toodi laev Tallinna, mis sai tema kodusadamaks, sadamaregistri järgi nr 175. Astronoomias on Vega Lüüra tähtkuju heledaim täht ehk α Lyra. Õppelaevale pandud nimi pidanuks tegelikult olema VEGA-II, sest laev sai nime 1941. aastal Teises maailmasõjas Aasovi merel hukkunud samanimelise õppe-kaubalaeva, barkantiini VEGA (ex TAARA) järgi, see laev oli ehitatud Eestis 1901. aastal.
VEGA kuulus kolme viimase Soomes ehitatud barkantiini hulka, nende laevakerede ehitamisel ja peelestikus tehti uuendusi. Laeva kiilu, kaarte ja peelepuude ehitamisel kasutati sulundseotiste asemel puitmaterjali liimimist. Vastavat liimi toodi USAst. Laeva kere ja tekk on männipuidust, vööriosades on tammepuit ning laevakere veealune osa kaeti vaskplaatidega, et takistada selle täiskasvamist. Peatekil oli kolm pealisehitist, pupil ühendatud rooli- ja kaardikamber.
1960. aastate algul mõned Leningradi merekoolide õppepurjelaevad viseeriti ning nad said võimaluse väljuda Läänemerelt. VEGA tollane kapten I. N. Mezentsev sai sellest innustust ja tema algatusel laev ajakohastati 1962. aastal Loksa Laevaremonditehases. Esialgne abimootor, nn kuumpea asendati 300 hj diiselmootoriga, paigaldati kaks 150 kw diiselgeneraatorit, mis kindlustasid küllaga laeva elektrivajaduse. Kambüüsis asendadi kivisöeküttel pliit elektripliidiga, tekki ehitati suur külmkamber liha jms säilitamiseks, likvideeriti samuti kivisöel töötav vesiküttekatel laevaruumide soojendamiseks ja seati sisse elektriküte, ankrupeli bensiinimootor asendati elektrimootoriga, kolme tekipealisehitise vahele ehitati uued ja laiemad ülekäigusillad, vana tüüpi radar „Створ“ asendati uuega – „Донец-2“, avasild sai nn tiivad, mis hõlbustasid ettepoole vaatamist. Laev sai translatsioonisõlme, mis oli seotud kõigi laevaruumidega koos kahe tekivaljuhääldiga ning 10 numbriga sisetelefoni jaama. Läänemerest kaugemale laeva siiski ei lubatud.
VEGAL, nagu ka kõigil teistel õppepurjelaevadel, said kursandid oma esimese kolmekuise meresõidupraktika pärast I kursuse lõpetamist. Välissõitu vormistamine toimus II kursuse ajal. Ligi 27 aastat ekspluatatsioonis olnud laevast on läbi käinud 3116 kursanti peaaegu kõigist tollase Nõukogude Liidu merekoolidest. Läbisõidetud meremiile jagub umbes 5,3 kordseks ümbermaailmasõiduks mööda ekvaatorit. Laev osales ka mängufilmides üle kümne korra.
Praktikandid elasid kahekordsete koidega 4- ja 6-kohalistes kajutites (mitte kolmekordsete koidega, nagu on kirjas ühes Eesti Mereakadeemia väljaandes). Lisaks oli 4 ülestõstetavat koid kahes kursantide messis ja vajadusel ka madruste kajutites.
1978. aasta navigatsioon jäi VEGALE viimaseks. Vene Mereregister nõudis kaarte põhjalikumat ülevaatust ja seda seestpoolt laeva. Väliskerega erilisi probleeme ei olnud, kereplangutuse proovipuurimiste puuripuru oli väljanägemiselt hea ja lõhnalt värske. Eesti Mereakadeemia väljaannetes sellel teemal kirjutatu ei pea paika, küll aga NSVL-i Mereministeeriumi õppeasutuste Osakonna ja Tallinna Merekooli juhtkonna võimalikud kõhklused VEGA säilitamiseks teistel asjaoludel.
1. jaanuaril 1979anti laev vastavalt NSVL-i Mereministeeriumi korraldusele üle Eesti Riiklikule Meremuuseumile. Ka Soome mereringkonnad tundsid suurt huvi VEGA vastu, sest see oli ainus järelejäänud ja praktiliselt isegi sõidukõlblik nende ehitatud seda tüüpi purjelaev – sotakorvauskuunari, mille nad oleksid saanud säilitada ja renoveerida. Nõukogude Liit laeva omanikuna aga keeldus sellistest kõnelustest. Meremuuseumil oli ideid ja isegi häid plaane, küll arvatavasti paberil, kuidas säilitada VEGA muusemilaevana, kuid ajapikku laev lihtsalt lagunes.
Eesti taasiseseisvumisega olukord muutus. Soomes loodi fond VEGA taastamiseks, nn Vega-säätiö, mis kanti vastavasse registrisse 3. juunil 1996 läbirääkimiste tulemusena, millesse olid kaasatud ka Eesti ja Soome presidendid.
17. juunil 1997 pukseeriti VEGA spetsiaalse praamiga Tallinnast Soome Pietarsaari sadamasse. On märkimisväärne, et laeva omaaegne ehitusnumber I-44 langes kokku laeva veeskamisest kuni VEGA fondi loomiseni möödunud aastate hulgaga. Väga armetu väljanägemisega VEGA kere paigutati kinnisesse ellingusse. Aastatega jõuti ühistöö korras asendada 14 vöörikaart.
2013. aasta augustikuu andmed aga tõdevad, et fondil on probleeme rahaga ja on hääbunud ka motivatsioon laeva täielikuks taastamiseks.

Ajalooline tagasivaade

Kaks nädalat pärast Soome väljumist Teisest maailmasõjast (septembris 1944) kaotajate poolel esitas Nõukogude Liit Soomele nõudmise sõjakahjude tasumise kohta. Kahjunõuete hulka kuulus nõue anda kohe üle viiendik olemasolevatest Soome uutest laevadest, samuti Soome varasem võlg Saksamaale kalatraalerite näol ja nõue ehitada lisaks veel 508 laeva.

Pilte

barkantiin VEGA 1978. a purjetamas sadamasse pärast filmi "Noor Engels" võtteid Naissaare juures
VEGA filmi "Noor Engels" võtetel
VEGA 1970-ndatel
VEGA 1970-ndatel
VEGA 1970-ndatel
VEGA 1974. a peale raa purunemist seismas Tallinna sadamas 9. kai ääres