Siht

Siht on kahe (harvem enama) sihtmärgiga määratud laevatee või laevatee lõik, mida kasutatakse laevade navigeerimisel ja kohamääramisel kitsastel ja keerulistel veealadel (ingl leading line, sks Richtfeuerlinie, hol lichtenlijn, vn створ).

Kõnekeeles ka liin või liitsiht. Sihti tähistavad paaris püsimärgid, tuletornid ja -paagid või päevamärgid, paiknevad enamasti laevatee ühes otsas, kusjuures sihtmärkide vahelist lõiku, mis on enamasti rannikualal, laevasõiduks ei kasutata. Seega määravad sihtmärgid merealas sobivas kohas laevasõiduks sobiva suuna ja asukoha.

Sihtmärkide vahekaugus sõltub nendega tähistatud laevateelõigu pikkusest, samuti märkide kaugusest sihi laevade poolt kasutatavast osast. Merekaartidele kantakse sihid kindlate tingmärkidega. Sihi võivad moodustada ükskõik millised looduslikud või inimtekkelised, laevasõitu hõlbustavad objektid, näit. kivid, puud, hooned jne. Kui laev on sihil, on see sihi kolmas objekt. Keeruliste laevasõidutingimustega piirkondades, näit. Väinameres, moodustavad laevateede telgjooni tähistavad sihid sihisüsteeme, kusjuures sihtide lõikepunktid tähistavad kohustuslikke pöördekohti. Tänapäeval määratakse sihte tähistavate püsimärkide asukohad (koordinaadid) sentimeetri täpsusega.

Esimene sihimärkidega tähistatud laevatee Eesti vetes on alates 1835. aastast, mil valmis Tallinna ülemine tuletorn, Tallinna lahest põhjasuunas Soome lahte kulgeva laevatee jaoks. Pikima sihtmärkide vahekaugusega siht tähistab Lõu lahte viivat soovitatavat laevateed; sihimärkide Lõu tuletorni ja Anseküla kirikutorni vahekaugus on 1,7 miili.

Autor: Jaan Lutt

Allikad: Johann Mey, Eesti Loots (Tallinn 1927). Eesti Kindralstaabi IV Topo-Hüdrograafia osakonna publikatsioonid, nr. 7.

Luige, A, Eesti tuletornid. Eesti Raamat, Tallinn 1982.