Siht
Siht (Briti inglise leading line, USA inglise range, saksa Richtfeuerlinie, hollandi lichtenlijn, vene створ, soome linja) on kahe (harvem enama) tuletorni, -paagi või päevamärgi (sihimärgi) poolt moodustatav (mõtteline) joon, mille järgi juhitakse laevu ettenähtud suunas mööda kanalite ja laevateede sirgeid lõike ning laevasõiduks ohtlikes merekitsustes.
Kõnekeeles kasutatakse sihi kohta ka mõisteid liin või liitsiht. Seni ametlikult kasutatud mõiste liitsiht päritolu ei ole selge, kuid eesliite "liit" kasutamiseks puudub sisuline põhjendus, kuna süsteem ei sisalda muud kui ainult ühe sihi määratlemiseks vajalikud märgid.
Sihi järgi sõitmisel peab laevajuht hoidma enda ees nähtavate sihimärkide sümmeetriateljed samal vertikaaljoonel. Sel juhul paikneb laev ohutu laevatee keskel ehk sihil.
Tähistatavale laevateelõigule lähemat sihimärki nimetatakse alumiseks märgiks ja kaugemat märki nimetatakse ülemiseks märgiks, kuna merelt vaadates paistab tagapool olev märk alati eesmisest kõrgemal. (Mitmes keeles kasutataksegi mõisteid eesmine ja tagumine märk.)
Levinuim sihimärkide lahendus on tornile, postile vms alusele paigaldatud ristkülikukujuline tahvel või laudis (kilp). Hea eristatavuse tagamiseks peab kilp olema laevateelt nähtava märgi fooniga kontrastset värvi ning selle keskel on tavaliselt kilbi värviga kontrastset värvi vertikaalne triip, mis suurendab märkide ühel joonel hoidmise täpsust. Sihimärkidena võidakse kasutada ka eraldiseisvaid tuletorne, mida muidu kasutatakse eelkõige nö üldorientiirina, lisades vajalikku suunda teise märgi. Nt Suurupi sihi ülemiseks märgiks on Suurupi tuletorn, mis on orientiiriks ka lääne poolt Tallinna lahte sisenejatele, kuid alumine märk on rajatud ainult koos Suurupi tuletorniga Tallinna lahest lääne suunas väljuva laevatee suuna näitamiseks.
Keeruliste laevasõidutingimustega piirkondades (Eestis nt Voosi kurgus, kuid Soome rannikuvetes enamikel laevateedel) moodustavad laevateede telgi tähistavad sihid jätkuvaid sihisüsteeme, kus on võimalik pikki vahemaid läbida ainult sihtide järgi navigeerides. Navigatsioonikaartidel näidatakse sihtidega tähistatud laevateelõikude teljed pidevjoonega, samas kui sihiga tähistamata laevatee telg näidatakse olenevalt laevatee liigist punktiirjoonega või ei näidata üldse.
Praktikas on kohalikke olusid tundes navigeerimisel võimalik sihtidena kasutada ka mitmesugustest looduslikest või inimtekkelistest objektidest, nt kivid, puud, hooned jms, moodustatud mitteametlikke sihte, mille suund klapib ohutu läbipääsu suunaga.
Sihimärkide suurus ja tulede valgustugevus sõltub peamiselt nende vajalikust nähtavuskaugusest. Sihimärkide vahekaugus sõltub peamiselt sihi vajalikust tundlikkusest, mis omakorda sõltub laevatee või ohutu läbipääsu laiusest. Mida kitsam koht ja mida kaugemal sihimärkidest, seda suurem peab vajaliku tundlikkuse saavutamiseks olema märkide vahekaugus. Mida suurem on vahekaugus sihimärkide vahel, seda väiksema sihilt kõrvale kaldumise korral on kõrvalekalle laevajuhile märgatav ehk seda tundlikum on siht.
Sihtide projekteerimiseks ehk sihimärkide mõõtmete, vahekauguse jm parameetrite määramiseks on IALA välja andnud juhendid ja soovitused, milles toodud valemite ja metoodika järgimine tagab, et rajatava sihi märgid ja tuled on vajalikus ulatuses nähtavad ja eristatavad ning siht on piisavalt tundlik.
Suurima sihimärkide vahekaugusega siht Eestis tähistab Lõu lahte viivat soovitatavat laevateed. Sihimärkideks oleva Lõu tulepaagi ja Anseküla tuletorni vahekaugus on seal 1,7 meremiili (NM) (3,2 km), mis tagab, et laevatee kitsaimas kohas 2,1 NM (3,9 km) kaugusel alumisest märgist on märgatav juba kõigest mõne meetri võrra sihilt kõrvale kaldumine.
Ajalugu
Esimene teadaolev sihiga tähistatud laevatee Eesti vetes pärineb 1835. aastast, mil valmis Tallinna ülemine tuletorn, mis koos 1806. a valminud Tallinna alumise tuletorniga tähistab Tallinna lahest põhja suunas kulgevat laevateed. Tallinna sihi märgid eristuvad tänapäeval linna foonist suhteliselt halvasti ning põhiliseks visuaalseks orientiiriks on nende puhul ööpäevaringselt põlevad tuled. Tallinna sihi laternad vahetati 2010. a Eesti firma Cybernetica AS loodud suure võimsusega kaasaegsete valgusdioodlaternate vastu, mille erevalge tuli eristub hästi linnatuledest ning on ka päeval paremini nähtav kui seniste ajalooliste läätsedega laternate hõõglampide valgus. Samuti muudeti tulede parema eristuvuse tagamiseks ülemise tule plink tihedamaks ning sünkroniseeriti tulede plinkimine.
Allikad
- Johann Mey, Eesti Loots (Tallinn 1927). Eesti Kindralstaabi IV Topo-Hüdrograafia osakonna publikatsioonid, nr. 7.
- Luige, A, Eesti tuletornid. Eesti Raamat, Tallinn 1982.
- Recommendation for leading lights, IALA Recommendation E-112, May 1998
- IALA Guidelines for the design of leading lines, December 2001
- Veeteede Ameti navigatsioonimärkide andmekogu
- Maaameti maa- ja merekaardirakendus
- Cybernetica AS, Marine Products
- Инструксия по навигационному оборудованию (ИНО-2000). Санкт-Петербург: Министерство Обороны Российской Федераций, Главное Управление Навигаций и Океанографий, 2001
Suurupi sihituletornid mere poolt
Sihtidega tähistatud laevateed 1994. a Väinamere kaardil
Pärnu välised sihitulede paagid 1927. a lootsiraamatus
