Arno Kask

Arno Kask

Kask Arno (2. november 1927 - 7. november 2002) oli kaugsõidukapten ja merendustegelane.

Haridus

Arno alustas kooliteed kuueaastasena Pärnu Rääma algkoolis, õppis seal 4 aastat ja, sooritanud sisseastumiseksamid, jätkas õpinguid Pärnu Progümnaasiumis (Poeglaste Gümnaasium), mille lõpetas 1943. aastal. Edasised õpingud katkestas sõda. 1944. aastal mobiliseeriti Arno Saksa lennuväe abiteenistusse ja taheti viia Saksamaale, kuid mobiliseeritute vagunitesse paigutamise käigus Pärnu raudteejaamas õnnestus tal vaatamata relvastatud valvele põgeneda.

Nõukogude võimu tulekul kehtestati nõue, et Saksa sõjaväes teeninud peavad sellest võimuorganitele teatama. Arno seda ei teinud, vaid läks juhusliku tundmatu soovitusel Pärnu sadamasse tööle, kus sadama koristus/taastustöödele vajati hädasti mehi ja sadama juhte värvatute minevik ei huvitanud. Pärnu sadamas töötas ta kuni 1945. aasta kevadeni. Kui Tallinna Merekool taasavati sama aasta kevadel, sooritas Arno vajalikud katsed ja algasid õpingud.

Et Arnot välissõitu ei lubatud, läbis ta merekoolis ettenähtud meresõidupraktika rannasõidulaevadel:

• peale esimest kursust - aurulaev RAUGI, algul teise klassi madrus, siis esimese klassi madrus ja viimasel reisil pootsman;
• peale teist kursust - päästelaev ANTEI, pootsman;
• peale kolmandat (viimast) kursust - aurulaev VILSANDI, kursant, teise tüürimehe vaht.

Tallinna Merekooli lõpetas Arno 1949. aastal kiitusega, diplomiga nr. 001, ja ees seisis suunamine töökohtale, kuid enne seda oli veel vaja läbida kuuekuuline sõjaväepraktika ristlejal ADMIRAL MAKAROV, seejuures 4 kuud Kroonlinnas.

Teades perspektiivitusest välissõitu saada ja omades õigust kiitusena lõpetanuna valida töökoht, otsustas ta valida Põhja meretee, mis võimaldas sõita kaugsõidus ja saada kaugsõidukapteni töödiplomi.

Siinjuures on otstarbekas selgitada, miks Arnole välissõidu luba (välisviisat) ei antud, mis iseloomustab ka tolle ajastu poliitilist olukorda.

“Süüdlasi” selles võis olla mitu:

• isa Heinrich Kask (Vabadusristi kavaler (II/3), arreteeriti 14. juunil 1941 ja sama aasta septembris lasti Kirovi vanglas maha);
• Arno ise oli värvatud 1944. aastal Saksa lennuväe abiteenistusse;
• õde Aita oli 1944. aastal Rootsi põgenenud.

• Aastail 1967–1973 õppis Arno eksternina Leningradi admiral S.O. Makarovi nimelises Kõrgemas Inseneride Merekoolis (ЛВИМУ, praegu Riiklik admiral S.O. Makarovi nimeline Mere- ja Jõelaevastiku Ülikool) meretranspordi ekspluatatsiooniinseneri erialal;
• 1973. aastal astus Odessa Veetranspordi Inseneride Instituuti, mille lõpetas 1977. aastal meretranspordi ekspluatatsiooniinseneri erialal.

Töö

Vastavalt Arno enda valikule suunati tööle ta Põhja Meretee Peavalitsusse Arhangelskis, mis allus tol ajal NSVL Ministrite Nõukogu Põhja Meretee Peavalitsusele (Главное управление Северного морского пути). Tema karjäär algas järgnevalt:

• alates 22. maist 1950 neljas tüürimees jäämurdjal FJODOR LITKE
• alates 4. veebruarist 1951 neljas tüürimees jäämurdjal JOSSIF STALIN
• 1. juunist 1951 novembrini 1954. kolmas tüürimees jääklassi aurulaeval GEORGI SEDOV

1953. aastal allutati Põhja Meretee Peavalitsus NSVL Merelaevanduse Ministeeriumile ja Põhja meretee laevad viidi Murmanski Riikliku Merelaevanduse alluvusse. Arno määrati väikesele rannasõidu laevale vanemtüürimeheks. See töö teda ei rahuldanud ja ta otsustas tulla tagasi Eestisse, kirjutas vastava avalduse ja novembris 1954 toodi ta üle Eesti Riiklikku Merelaevandusse, kus ta jätkas laevajuhina:

• alates 28. jaanuarist 1955 mootorlaeva VORMSI vanemtüürimees
• alates 23. augustist 1955 mootorlaeva MELITOPOL vanemtüürimees
• alates 15. novembrist 1955 mootorlaeva KIROVABAD kapten
• alates 22. aprillist 1956 mootorlaeva KABONA kapten
• 1958. aastal avati Arnole pääs välissõitu ja määrati sama aasta 29. juunil mootorlaeva KALEV vanemtüürimeheks. Välisviisa avamine ja perspektiivis kaugsõidukapteni koha saamine tingis astumise sama aasta aprillis NLKPsse, sest tol ajal polnud selleta võimalik saada (kaugsõidu) kapteniks välissõidulaevadele
• alates 1959. aastast mootorlaeva DANILO NETŠAI kapten
• alates 1. oktoobrist 1962 mootorlaeva SÕRVE kapten. Mootorlaeval SÕRVE töötas Arno aastani 1967, siis halvenes tervis ja arstid keelasid meresõidu.
• alates 1967. aastast Eesti Merelaevanduse ülema asetäitja laevastiku ekspluatatsiooni alal
• 1978-1987 Eesti Merelaevanduse ülem.

60-aastaseks saades otsustas Arno 1987. aastal loobuda tööst Eesti Merelaevanduse ülemana ja jääda pensionile. NSVL Merelaevanduse Ministeeriumile põhjendas ta loobumisotsust halva tervisega ja esitas ka vastava arstitõendi, kuid tegelik põhjus oli ta enda sõnade järgi väsimus ja tüdimus lõputute Moskvast ministeeriumist laekuvatest, tihtipeale absurdsetest ning Eesti meremajanduse normaalset toimimist ja arengut takistavatest juhenditest, keeldudest ja käskudest ning kooskõlastamise vajadusest ka pisiasjade puhul.

Arno jääb Eesti merenduse ajalukku kui mees, kelle juhtimisel toimus Eesti Merelaevanduse läbimurre rahvusvahelise merekaubanduse osaliseks, turumajanduse mängureeglite omaksvõtt ning uute kaubaveoliinide avamine. Ta tegi kõik endast oleneva, et Eesti laevadel oleks rohkem eestlastest meremehi ja eestlastest kapteneid ning et Eesti Merelaevanduse laevadel oleks eesti nimed. Oluline osa oli Arno otsustel ka Muuga sadama koha valikul ja ehitusel.

Töötahe ja soov tegutseda ei lubanud Arnol pikka pensionipõlve pidada, ta siirdus elama kodulinna Pärnusse ja asus seal Estma Pärnu kontori juhiks.

• 1988–1990 Eesti Merelaevanduse Pärnu Merekooli õpetaja
• 1991-1995 ASi Eesti Mereagentuur (Estma) Pärnu filiaali rajaja ja esimene juhataja
• 1993-1995 ASi Pärnu Sadama juhatuse esimees
• alates 1995. aastast Pärnu Sadama juhatuse liige
• alates 1998. aastast Pärnu Sadama Nõukogu liige ja nõunik, ASi Eesti Mereagentuur Pärnu filiaali nõunik
• kevadel 2002 jäi lõplikult pensionile.

Ühiskondlik tegevus

• 1956–1960 Tallinna Mererajooni Töörahva Saadikute Nõukogu liige
• 1966–1971 EKP Keskkomitee liikmekandidaat
• 1981-1990 EKP Keskkomitee liige
• 1980–1990 Eesti NSV Ülemnõukogu 10. ja 11. koosseisu liige
• 1976-1987 Aasia ja Aafrika riikide solidaarsuse Nõukogude komitee liige (Советский комитет солидарности стран Азий и Африки);
• 1984–1988 Eesti NSV Allveespordi Föderatsiooni presiidiumi esimees, 1988–89 aseesimees.

Isiklikku

Märkimisväärne on lähedaste hulk, kes Arno eeskuju järgides on valinud merega seotud elukutse:

• vend Jüri Kask lõpetas Tallinna Merekooli 1961. aastal ja sõitis merd vanemmehaanikuna
• poeg Alar Kask lõpetas Leningradi admiral S.O. Makarovi nimelise Kõrgema Inseneride Merekooli 1981. aastal ja sõitis merd kaugsõidukaptenina
• tütrepoeg Mart Siniorg lõpetas Eesti Merehariduskeskuse 1992. aastal ja sõidab merd kaugsõidukaptenina
• tütrepoeg Ernst Siniorg lõpetas Eesti Mereakadeemia 2011. aastal laevajuhtimise eriala ja töötab Norra firmas pukseri kaptenina.
• pojapoeg Arno Kask lõpetas Eesti Mereakadeemia 2012. aastal ja sõidab merd tüürimehena
• pojatütar Anne Kask õpib TTÜ Eesti Mereakadeemias veeteede haldamist ja ohutuse korraldamist
• pojapoeg Alo Kask õpib Eesti Merekoolis 500-se ja suurema kogumahutavusega laeva vahitüürimeheks.

Arno Kask suri 7. novembril 2002, napp nädal pärast oma 75. sünnipäeva.

Tunnustus

Pukser ARNO Pärnu sadamas

• 1965 Tööpunalipu orden
• 1974 ENSV Teeneline transporditöötaja
• 1980 Oktoobrirevolutsiooni orden
• neli Eesti NSV Ülemnõukogu aukirja - see oli tollal Eesti kõrgeim autasu
• kolm eri medalit
• 1998. aastal Pärnu sadamale ostetud pukser-jäälõhkuja sai nimeks ARNO (on praegu Sillamäe sadama teenistuses).

Loometegevus

Raamatuid

• MerLe kaasautor, toimetuskolleegiumi liige
• Arno Kask, Ants Pärna. Estonian Shipping Company. Perioodika, 1980.

Artikleid

• Kool, mehed, meri. Eesti Merehariduskeskus, Tallinn 1994

Autor: Jüri Kask